tema palumised aga midagi ei aidanud, ütles ta viimaks järsku välja:
„Tee, mis sa tahad, aga seda palumist mina vähi ette viima ei lähe.“
„Vaata täipunga!“ hüüdis naine vihaga, „kas sina tohid minule vastu panna, kes ma sinu laulatatud naine ja pealegi veel kuningas olen! Silmapilk täida mu käsk, ehk ma lasen su elu võtta!“
Mees mõtles:
„Surema peame kõik, ükskõik, kuidas ma otsa leian, kas kurja naise ehk vähi läbi; ma tahan käsku täita.“
Nõnda mõteldes astus ta julge sammuga teele. Aga mida ligemale jõele, seda lühemaks läksid mehikese sammud. Viimast julgust kokku võttes hüüdis ta:
„Vähk, vennike, urkast! |
Ümberringi oli kõik vaikne, ei tulnud siin vähki ega muud looma mehele silmade ette. Ta hüüdis teist korda, niisama asjata; viimaks veel kolmat korda. Seal sirutas vähk esiteks ühe, siis teise sõra pikkamisi kaldale ja küsis:
„Mis sa minust tahad?“
Mees ütles:
„Mul ei oleks omalt poolt midagi tahtmist, aga minu kuningaks tõusnud naine ei anna mulle kuskil rahu.“
„Mida ta siis veel himustab?“ küsis vähk.
Mees kostis:
„Naine tahab jumalaks saada.“
Vähk ütles vihaga:
„Sealauta mõlemad! Sinu naine on jamps ja sina veel hullem kui jamps, sest et sa tema pilli järgi tantsid.“
Mees tundis, kui oleks maapind tema jalgade all põrunud. Silmi laiemale seletades ei näinud ta enam jõge ega vähki; natuke maad eemal seisis lagedal üks onnike. Kui mees sinna jõudis, leidis ta sealauda ja oma naise närakates hilpudes nurgas sõnnikuse pahma peal maas.
Seal pidid nad elu otsani elama ja vanasõna meelde tuletama, mis ütleb:
„Suur tükk ajab suu lõhki.“
