kuningaks tõstaks. Mees tõrkus vastu, nii palju kui jõudis, kuid ometi ei aidanud see midagi, sest et naine ööd ja päevad oma kuninga-himu tema kõrva laulis ja temale kuskil rahu ei andnud. Küll ähkis ja puhkis vaene mehike, otsis kõrva tagant nõu, ja kui sealt midagi paremat ei leidnud, pidi ta viimaks vähilt abi minema otsima.
Jõele minnes oli ta enam surnu kui elav, katsus mitu korda abimeest hüüda, aga keelel ei olnud paendumist, et sõnu ütelda. Viimaks sai ta aegamööda kogeldes suust:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis arglikult:
„Mul ei oleks omalt poolt küll midagi tahtmist, aga mu naisel ei taha prouapõlv mõisas enam maitseda.“
Vähk küsis:
„Mis põlve ta endale siis himustab?“
Mees kostis:
„Minu naine tahab kuningaks saada.“
„Tohoo!“ hüüdis vähk, „aga et ma kord sinu võlglane olen, tahan ma veel ka sel korral sinu tahtmist täita. Mine koju, su naise soovimine läheb täide.“
Kuidas vähk oli tõotanud, nõnda leidiski mees koju tulles oma naise kuningaks tõusnud olevat. Sulaseid, teenreid ja tüdrukuid leiti tosinate kaupa, kes kõik uue kuninga käsud pidid täima.
„Olgu tänatud!“ mõtles mees, „nüüd leian ma ükskord rahu, sest naise kõrgem himu on täidetud, pealegi on temal igal sammul niipalju teenijaid, et ta seda tähele ei pane, kui ma kõrvale poen ja pika vaeva peale väsimust puhkan.“
Rohkem kui paar kuud läks naisel kuninga pidu lahkelt edasi, nõnda et miski uus soovimine teda vaevama ei tulnud. Ühel päeval aga laskis ta oma mehe enese ette kutsuda ja ütles:
„Mul ei ole pikemalt lusti kuningas olla, vaid tahan veel kõrgemale tõusta! Sina ja sinu abimees vähk peate mind aitama.“
Mees küsis:
„Mis sa siis veel tahad, kui kuningapõlv sulle ei kõlba?“
Naine kostis:
„Ma tahan jumalaks saada!“ Mees kohkus nii, et tükil ajal sõnagi suust välja ei saanud, siis hakkas ta naist paluma. Kui
146
