Raske südamega ja kurva sammuga läks mees teisel hommikul jõele, pidas teel mitu korda kinni ja mõtles, kuidas ehk võimalik oleks sellest kiusatusest pääseda; aga et tal midagi paremat meelde ei tulnud, pidi ta viimaks ometi oma vägevat abimeest paluma. Ta hüüdis:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul ei oleks küll omalt poolt midagi tahtmist, aga minu naine ei ole hea roa ja emanda riietega enam pikemalt rahul, vaid piinab mind igapäev kui vaenlane, et ma sinu abi otsima tuleksin.“
Vähk küsis:
„Mis uudist siis naine nüüd igatseb?“
Mees rääkis, et naine uhket mõisat ja proua nime igatseb ja tunnistas viimaks, kuidas ta ühel õhtul naisele oma kokkusaamisest vähiga oli rääkinud.
„Oh sa vilets loom!“ hüüdis vähk, „nüüd oled sa oma õnne ja rahu lõpetanud! Sinu naise soovimised ei anna nüüd sulle enne rahu, kuni teie kõik senise õnne olete ära kaotanud. Siiski võid sa sel korral rahulisti koju minna: su naise tahtmine peab täide minema.“
Kui mees jõelt koju jõudis, arvas ta ennast teelt eksinud olevat, sest et ta oma endist hurtsikut enam ees ei leidnud ja kõik ümberkaudne koht silmale võõras näis. Üks uhke mõis seisis keset ilusat rohuaeda tema ees, ja kui mees alles kahevahel olles ise veel ei teadnud, mis ta pidi tegema, tuli uhke emand siidriides temale vastu. Häälest tundis mees, et uhke naisterahvas tema laulatatud abikaasa oli, kes lahkesti temale ümber kaela hakkas ja ütles:
„Nüüd on minu soovimised täidetud; ma tänan sind ja sinu abimeest vähki!“
Mees ei teadnud, mis ta rõõmu pärast pidi tegema; tal oli nüüd naine, kes teda väga armsaks ja kalliks pidas. Roogade pärast ei olnud neil enam muret, sest kokad pidid igapäev seda muretsema, mida naise süda himustas. Paremat pidu ei võinud inimesel kuskil maapeal olla.
Aga siiski ei leidnud täitmatu naise süda rahu, vaid hakkas paari nädala pärast jälle meest vaevama, et mees teda vägeva vähi abiga
145
