Nõder mees püüdis küll vastu tõrkuda, üteldes, et tema ei tea, kas vähil niisugune asi võimalik võiks olla. Siiski ei andnud naise tuju järele, vaid pakitas iga päev niikaua mehe peale, kuni ta mehe jõele sundis minema. Et mehel ööl ega päeval kodu enam rahu ei olnud, läks ta ühel hommikul selle mõttega jõele: kui vähk minu tahtmist ei jõua täita, siis uputan enese jõkke.
Tüki aega kahevahel mõttes mööda jõe kallast edasi ja tagasi käies, võttis ta ometi südant ja hüüdis argse häälega:
„Vähk, vennike, urkast! |
Vähk sirutas silmapilk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul ei oleks omalt poolt küll midagi tahtmist, aga minu naise soovimistel ei ole lõppu; ehk tal küll iga päev hanepraad ja magusad koogid laua peal seisavad, siiski ei lepi ta enam heade roogadega.“
„Mis ta siis tahab?“ küsis vähk.
Mees kostis:
„Uhkeid emanda riideid endiste hilpude asemele!“
Vähk naeratas ja ütles:
„Mine koju, sinu naise soovimine peab täide minema.“
Mees tänas vähki lahke lubamise eest ja hakkas siis koju poole minema, rõõmus selle üle, et talitus nii hõlpsalt korda oli läinud.
Juba õueväravas tuli üks uhkes riides naisterahvas temale vastu, keda ta esimesel silmapilgul ei tundnud, kuid hiljem oma emandaks-tõusnud naiseks pidi tunnistama. Nüüd oli õnnepõli neil käes: igapäev hanepraad ja magusad koogid laual ja naisel uhked emanda riided seljas. Nädala lõpul aga ütles naine ühel õhtul mehele:
„Ma olen lugu igapidi järel mõtelnud ja leidnud, et meie elu sedaviisi pikemalt ei või edasi minna. Uhked emanda riided, hanepraad ja magusad koogid, need ei mahu enam talupoja hurtsikusse; vähk peab meile ühe mõisa muretsema, kus ma igapäev proua viisil elada võiksin.“
Mees püüdis küll igapidi vastu tõrkuda, arvates, et vähk säherdust igatsemist pahaks võiks panna, aga naine ei andnud oma kiusutujus järele, vaid piinas meest, kuni ta tema soovimist pidi täitma.
144
