Nädal ei olnud aga veel täiesti lõppenud, seal tõmbas naisuke kord lõunal nina jälle krimpsu ja ütles:
„Pöörane lugu! Kes pergel iga päev värsket lihaleent ja sealiha jõuab süüa? Mul küll ei ole see võimalik, sest et süda seda enam ei taha vastu võtta.“
Mees küsis alandlikult:
„Ütle mulle, naisuke, mida sa siis himustaksid?“
Naine kostis:
„Hanepraadi ja magusat kooki!“
Mehel vajus küll süda natuke püksi, kui jalavarbad teda jälle jõele pidid kandma, sest et ta kartis vähki ühtepuhku palumistega vihastada. Siiski ei tohtinud ta naise käsku täitmata jätta, muidu oleks tuli hõlpsasti katusele võinud minna. Tüki aega mööda jõekallast edasi ja tagasi käies hüüdis ta viimaks arglikult:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul ei oleks küll omalt poolt midagi tahtmist, aga minu naisele ei maitse enam värske lihaleem ja sealiha, vaid ta himustab teist toitu.“
Vähk küsis, mis naine siis nüüd himustab ja ütles, kui ta seda tahtmist oli kuulnud:
„Mine koju, su naise soovimised peavad sedamaid täide minema, ilma et sinul sealjuures midagi suuremat tarvis oleks teha.“
Kui nüüd teisel päeval lõuna ligemale jõudis, vaatas mees sagedasti argliku silmaga söömalaua peale: kas vähi tõotus peaks tõeks minema? Ja mida kõrgemale päike tõusis, seda madalamale vajus mehe lootus, kuna laud oli ikka veel tühi. Kuid vaata imet! Seatud ajal seisid hanepraad ja magusad koogid laual! Naise õnn oli otsatu suur; „pai“ ja „kulla mees“ liikusid sagedamini tema keele peal kui esimesel päeval pärast pulmi.
Õhtul magama heites kaisutas ja meelitas ta meest aga nii kaua, kuni mees temale tervet oma lugu vähiga oli rääkinud.
„Mis meil siis nüüd enam viga,“ ütles naine, „kui sul niisugune abimees on?! Nüüd tahame paremal viisil elama hakata. Mina põlgan juba ammugi neid talurahva riideid ja sooviksin endale uhkemat emanda ülikonda. Mine ja too mulle emanda riided.“
143
