Mees kratsis kõrva tagant ja kõneles siis argsel viisil:
„Kui sa vennike minu naise kavalust teaksid, kuidas tema minu hinge tagant kõik saladused oskab välja kiskuda, siis räägiksid sa küll teisiti. Mis ta libeda meelitusega välja ei saa, seda kisub ta tigedusega, nõnda et mul iial võimalik ei ole midagi tema eest varjul pidada.“
Vähk kostis naeratades:
„Ma näen, armas külamees, et sa nende seltsist oled, kes naise pilli järgi tantsima peavad, ja kahetsen sind sellepärast kõigest südamest. Aga et paljas kahetsus sinule midagi ei aitaks, tahan ma selle eest hoolt kanda, et sulle minu lahtipäästmise eest andeid toon, miska sa naise tigedust võid lepitada. Ehk ma küll sinule väike näin olevat, siiski olen ma väe poolest sinust palju vägevam!“
Mees seisis natuke aega kahevahel ja vastas viimaks:
„Jah, kui niisugune asi sul võimalik peaks olema, et mul naisega sinu pääsemise pärast tüli ei tuleks, päästaksin ma sind silmapilk valla.“
Vähk küsis:
„Missuguseid kalu su naine kõige enam armastab?“
Mees kostis:
„Seda ei tea ma isegi, ja sellest ei oleks minu arvates ka lugu, kui mul aga värskeid kalu temale viia oleks, et ma tühja käega ei peaks tagasi minema.“
Vähk käskis tal kübara jõekaldale maha panna ja hüüdis siis:
„Kübar kalu täis!“
Kes suuremat imet ilmas näinud? Mehe kübar oli silmapilk kuhjani kaladega täidetud.
„Sellest pisikesest tükist näed sa minu väge,“ ütles vähk, „ja sa võid nüüd nimetatud käsu abil iga päev oma kübara täita. Peaks sul aga mõni muu soovimine meelde tulema, siis pead mind asjatalitusele abiks kutsuma. Hüüa aga jõkke:
Vähk, vennike, urkast! |
Siis olen ma sedamaid sinu kutse peale seal. Siiski kinnitan sulle, kui sa kaval mees tahad olla, siis ära kõnele tänasest juhtumisest oma naisele, mis sulle enam kahju kui kasu saaks tooma.“
Mees lubas nii pikalt kui võimalik saladust naise eest varjul hoida, tänas vähki värskete kalade ja lubamise eest, laskis siis vähil jõkke tagasi minna ning ruttas rõõmsa sammu ja südamega kodu poole.
141
