VÄGEV VÄHK JA AHNE NAINE
Mees ja naine läksid hommikul vara heinamaale. Nad tegid noore lõunani tööd, siis ütles naine mehele:
„Mine püüa jõest mõni vähk ehk kalake, mis sulle kätte juhtub, et leivakõrvalist saaksime.“
Mees, ehk küll tööst väsinud, ei tohtinud vastu tõrkuda, sest et püksid naise jalas seisid, nagu lugu mõnikord juhtub.
Jõkke minnes tõmbas ta esimesest urkast labakinda-suuruse vähi välja.
„Oh õnnesaaki!“ mõtles mees, „suuremat vähki ei ole minu silmad veel elupäevil näinud.“
Aga samal silmapilgul tuli temale ehmatus peale, kui vähk selgel inimese keelel paluma hakkas:
„Kulla vennike, lase mind lahti! Uinusin palaval päeval urkasse kogemata tukkuma, nii et sinu liginemist varem ei kuulnud, kui näpud juba sõrgadest kinni sasisid. Minu rohkem kui saja-aastane liha, mis visam kui hundil, ei saaks sulle maitsema. Mis kasu sa minu surmast saaksid? Peale selle olen ma kurjal nõiduseväel vähiks moondatud inimene!“
Mees kostis imestades:
„Pai vähivend, ära pane pahaks, kui ma sinu palvet ei tohi kuulda võtta. Mina omalt poolt laseksin sind sedamaid valla, kui mul tige naine ei oleks, kes mulle liiga teeks, kui ma tühja käega koju läheksin ja pealegi veel tunnistaksin, et suure õnnesaagi käest lasksin ära minna.“
„Noh,“ ütles vähk, „seda ei oleks sul tarvis naisele kuulutada.“
140
