Kui kuningapoeg nädal hiljem ühe ustava pealiku sinna saatis lugu vaatama, oli vanaeit surnud. Salakambri kogutud kuldlõnga leiti viiskümmend koormat, mis kolmele õele jagati. Pärast, kui vara viidud, laskis pealik tulekuke katuse harja panna. Juba sirutas kuke punane hari end katuseolvist välja, kui suur põlevate silmadega kass olvist mööda seina maha ronis. Sõjamehed kihutasid kassi taga ja said ta pikapeale kätte. Linnuke õpetas puu ladvast:
„Pange kassile lõks sabasse, siis tõusevad kõik saladused avalikuks!“
Nõnda mehed ka tegid.
„Ärge piinake mind, mehed!“ palus kass vastu. „Ma olen — ehk küll nõiduse läbi praegu kassi näol — inimene kui teiegi. Kurjuse palgaks moondati mind kassiks. Olin kaugel maal ühe rikka kuninga kojas majapidaja ning vanamoor oli kuninganna esimene toaneitsi. Ahnuses pidasime üheskoos salanõu, kuninga kolm tütart ja suur varandus ära varastada ja siis pakku minna. Kui aegamööda kõik kuld-majariistad olime kõrvale saatnud, mis vanaeit kuldlinadeks moondas, siis võtsime lapsed, kellest vanem tütar kolmeaastane ja noorem viiekuune oli. Vanamoor kartis, et kahetsedes teisele mõttele lähen, ja moondas mu seepärast kassiks. Keelepaelad pääsesid mul küll ta surmatunnil valla, aga endine kehakuju ei tulnud enam tagasi.“
Sõjapealik ütles, kui kass jutu oli lõpetanud:
„Sulle ei ole paremat otsa tarvis kui vanaeidele!“ ja laskis kassi tulle visata.
Aga kuningatütred said aegamööda, nagu noorem õde, kuningapoegade abikaasadeks ja laanehurtsikus kedratud kuldlõngad andsid neile rohket kaasavara.
Nende päris-sünnipaik ja vanemad jäidki teadmata.
