uhke läikiv kuldkroon oli tal peas, kus kalliskivid kui tähed selgel talveööl särasid. Endise männikepi asemel hoidis ta üht pisikest peenest kullast tehtud kepikest käes, millel oksad ja okkad küljes olid, nõnda et kepike kui suure männikepi titeke näis olevat.
Kui kuninglik varanduse peremees kullatubade uksed oli lukku pannud ja võtmed tasku pistnud, võttis ta Hansu käest kinni, talutas teda ühte teise tuppa, kus neile lõunasöök oli valmistatud. Lauad ja istmed laudade ümber olid hõbedast; kesk tuba seisis uhke söömalaud, mõlemal pool lauda üks hõbe tool. Söögi- ja joogiriistad, nagu kausid, vaagnad, taldrikud, kannud ja peekrid olid kõik kullast.
Sai peremees oma võõraga lauda istunud, siis kanti kaksteistkümmend rooga järjestikku lauale; teenrid olid niisamasugused mehikesed kui sepadki, aga kõik puhtas valges riides, ja mitte alasti nagu sepad. Väga imelik näis Hansule nende kiirus ning osavus, ja ehk neil küll tiibu nähtaval ei olnud, siiski näitas nende kergus hüppamisel nõnda kui peaksid neil tiivad olema. Et nende pikkus laua kõrguseni ei ulatanud, pidid nad kui kirbud iga kord põrandalt laua peale hüppama. Suured roogadega täidetud kausid ja vaagnad käes, oskasid mehikesed neid nõnda hoida, et ühtki piiska üle serva maha ei läinud. Söögi vahel valasid pisikesed teenrid mõdu ja kallist joodavat viina kannudest peekritesse ja pakkusid sööjatele juua. Peremees vestis lahkelt juttu ja seletas Hansule mõnd salajast asja. Kui Hansuga tuisusel ööl kokkusaamisest jutt tuli, ütles peremees:
„Vana- ja uueaasta vahel luusin ma sagedasti lusti pärast maa peal, et inimeste elamisest mõnda näha ja mõningat tundma saada. Mis me aga tänini neist näinud ja tundma õppinud olen, ei tohi ma mitte kiituse vääriliseks nimetada. Suurem hulk inimesi elavad üksteisele risuks ja meelehaiguseks. Iga mees kaebab enam-vähem teise üle, keegi ei näe enese süüd ja viga, vaid arvab selle ikka teisele süüks, mis ta ise endale kaela veeretanud.“
Hans püüdis, nii palju kui ta jõudis, seda juttu valeks ajada. Seepeale laskis lahke peremees temale rohkem keelekastet peekrisse valada, kuni Hansu keel suus viimaks nii kangeks läks, et ta enam sõnagi ei võinud vastu panna, niisama vähe sest aru saada, mis kullaperemees rääkis. Aegamööda uinus ta tooli peal magama, nii et ta enam midagi ei teadnud, mis temaga sündis.
Uimase pea väsimuses nägi ta imelikku kirjut und, kus nähtud kullarahnud ühtepuhku temal silma ees seisid. Unenäos tundis ta ennast palju tugevamana, võttis paar kullarahnu selga ja kandis
138
