Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/137

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

oleks võinud päriseks osta, ja mis siin asjata maa all kaljukoobastes varjul seisis. Ta küsis peremehelt:

„Mispärast kogute siis nii rohket varandust kokku, kus ükski elav loom kullast ja hõbedast kasu ei saa? Läheks see varandus inimeste kätte, siis saaksid kõik rikkaks, ja kellelgi ei oleks tarvis tööd teha ja vaeva näha.“

„See’p see on,“ kostis kullaperemees, „mispärast ma ei tohi varandust inimeste kätte anda; seal läheks kõik maailm laiskuses hukka, kui kellelgi enam tarvis ei oleks igapäevase leivapalukese eest muretseda. Inimene on seks loodud, et ta töö ja hoolega oma pead peab toitma.“

Hans ei tahtnud seda kogunisti uskuda ja vaidles kõigest väest kullaperemehe arvamise vastu. Viimaks palus ta enesele seletada, mis tulu pärast siis kõike seda kulda ja hõbedat ühe ainukese mehe varanduseks hallitama oli pandud, ja miks kullaperemees ikka veel väsimata püüab varandust peale kasvatada, ehk temal juba üleliiga küllust käes on.

Kullaperemees andis vastuseks:

„Mina ei ole inimene, ehk mul küll inimese kuju ja nägu on, vaid üks neist kõrgematest loomadest, kes seadust mööda ilmale ülemaks ja valitsejaks loodud. Tema seaduse järele pean mina ja peavad minu sellikesed ühtepuhku maa all kulda ja hõbedat valmistama, kus iga aasta üks väike osa inimeste tarbeks välja antakse, niipalju kui neile asjaajamiseks just kibedasti tarvis läheb. Siiski ei tohi keegi seda annet vaevata kätte saada. Meie peame esiteks kulla peeneks tampima, neid ivakesi mulla, savi ja liiva sõmeratega kokku segama, kus neid siis hiljem õnnekorral leitakse ja suure vaevaga välja otsitakse. Aga sõber, meie peame jutu lõpetama, sest lõuna jõuab meil varsti kätte. On sul veel lusti pikemalt minu varandust vaadata, siis jää siia, rõõmusta oma südant kulla hiilgusega, kuni ma sind tulen söömalauda kutsuma.“ Sedaviisi rääkides lahkus ta Hansust.

Hans luusis nüüd jälle üksi ühest varanduse kambrist teise, katsus siin ja seal mõnda peenemat kullatükki virnadest liigutada, mis temal aga kogunisti võimalik ei olnud. Ta oli küll juba ennegi targemate meeste suust kulla raskusest kuulnud, siiski ei võinud ta seda iial uskuda, mis ta nüüd oma katsumisel tundis.

Tüki aja pärast tuli kullaperemees tagasi, aga nõnda moondatud, et Hans teda esimesel silmapilgul ei tundnud. Tal oli helepunased tulekarva siidriided seljas, kuldtressidega ja kuldnarmastega uhkesti ehitud; kämblalaiune kuldvöö jooksis niude ümber ja


137