MAA-ALUSED
Ükskord oli üks mees pakasel tuisusel uueaasta ööl teelt eksinud; sügavatest lumehangedest läbi rännates väsis tal jõud, nii et ta viimaks õnne pidi tänama, kui ühe paksu kadakapõõsa alt tuulevarju leidis. Sinna tahtis ta ööseks puhkama jääda, lootes teisel hommikul valges hõlpsasti teed leida. Ta tõmbas keha siili kombel kerasse, mässis ennast sooja kasuka sisse ja uinus üürikese aja pärast magama.
Ei tea kui kaua ta sel viisil põõsa all oli puhanud, kui ta kedagi ennast raputamas tundis. Unest virgudes kostis üks võõras hääl tema kõrvu:
„Külamees, ae! tõuse üles! muidu matab sind tuisk lumehange, nii et sa pärast enam välja ei pääse.“
Magaja tõstis pea kasuka varjust ja hakkas uniseid silmi laiali ajama. Seal nägi ta ühe pika sihvaka kehaga mehe enese ees seismas, kellel üks noor männipuu, paar korda kõrgem kui mees ise, kepi asemel käes oli.
„Tule minuga kaasa,“ ütles männikepimees, „meil on metsas puude varjus tuluke üles tehtud, seal on parem puhata kui siin lagedal.“
Niisugust lahket pakkumist ei võinud mees ära põlata, vaid tõusis sedamaid jalgadele ja hakkas võõra mehe seltsis edasi tõttama. Tuisk möllas kangesti, nii et võimalik ei olnud kolme sammu kaugusele midagi näha. Aga kui võõras mees oma männikeppi üles tõstes valju häälega hüüdis: „Tohoo, tuisu-eit! anna teed!“ siis tõusis lai tänav tema ette, kuhu lume kübemekestki ei tulnud.
Mõlemal pool nende kõrval ja selja taga möllas tuisk pöörasel kombel, aga teekäijatel ei olnud sellest mingit raskust. Lugu näitas, kui oleks mõlemalt poolt mõni nägemata sein tuisku kinni
134
