Nõiakerakese abiga toimetas tütarlaps kojuminevale pojale jälle tema endised riided selga, miska ta isa silma ette võis astuda. Aga tüdruk ise jäi esiotsa ühe talumehe hurtsikusse, kuni kuningapoeg oma isaga asjad saaks läbi rääkida.
Aga vana kuningas oli enne siit ilmast ära läinud, kui poeg koju jõudis. Ainukese poja vilets kadumine oli tema elupäevad rutem õhtule viinud. Veel surmavoodil oli ta oma kergemeelset lubamist ja pettust kahetsenud, et ta ühe vaese ilmasüüta tütarlapse vanapoisile oli andnud.
Kuningapoeg nuttis hea lapse viisil oma isa surma ja laskis teda suure auga maha matta. Siis leinas ta kolm päeva, kus kuiva ega märga tema suhu ei läinud. Aga neljandal hommikul näitas ta ennast rahvale kui uus valitseja, kogus nõumehed oma ümber kokku ja kuulutas neile, mis imelikku lugu ta vanapoisi talus oli näinud ja kannatanud. Siis rääkis ta pikemalt ka seda, kuidas tark neitsi tema elu oli päästnud.
Seal hüüdsid nõumehed kui ühest suust:
„Tema peab teile abikaasaks ja meile valitseja kaasaks saama.“
Kui noor kuningas pärast seda oma pruuti läks koju tooma, pani ta väga imeks, kui piiga temale kuninglikus uhkuses teel vastu tuli. Nõiakerakese abiga oli ta endale kõik valmistanud, mis iial tarvis läks; sellepärast uskus kõik maa, et piiga ühe määratu rikka kuninga tütar võis olla, kes kaugelt maalt siia oli tulnud.
Selle peale valmistati pulmapidu, mis neli nädalat vältas.