Siis võttis ta kerakese põuest, keerutas kolm korda oma pihus ümber ja ütles:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk olid nad mõlemad ümber muudetud. Tütarlaps sulas tuuleõhuks, aga kuningapoeg kõikus kui sääsekene õhu sees. Vägev vaimude kari kihutas marutuule kohinaga nendest üle ja tuli tüki aja pärast koju poole minnes jälle tagasi, sest et nad ei kibuvitsa põõsast ega midagi muud võõralikku asja ei olnud leidnud. Aga vaimud ei olnud neist veel kuigi kaugele jõudnud, seal moondas tuuleõhk ennast jälle tütarlapseks ja tegi sääsest endise noormehe.
„Nüüd peame ruttama,“ hüüdis hellakene, „enne kui vanamees ise otsima tuleb, kes meid igas moondamises ära tunneb.“
Nad läksid hea tüki teed joostes edasi, kuni sinna pimedasse tänavasse jõudsid, kus nad kõrgemale astudes helendava kerakese valgusel teerada leidsid. Väsinud ja lõõtsutades jõudsid nad viimaks suure kivi juurde. Siin keerutati jälle kerakest kolm korda pihus ja tark piiga ütles:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk kerkis kivi eest ära ja nad olid õnnelikult jälle maa peale saanud.
„Nüüd oleme pääsenud!“ hüüdis tütarlaps. „Siin ei ole vanapoisil meie üle enam voli, ja tema kavaluse eest tahame endid hoida. Aga nüüd, sõber, peame üksteisest lahkuma! Sina lähed oma vanemate juurde ja mina lähen oma vanemaid otsima.
„Ei mitte!“ kostis kuningapoeg. „Ma ei raatsi sinust enam lahkuda, sa pead minuga kaasa tulema ja mulle naiseks saama! Sa oled minuga hädapäevi kannatanud, sellepärast on õigus, et sa nüüd ka rõõmupäevi minuga ühes elad.“
Ehk küll tütarlapsel veel mitugi vaidlemist selle tahtmise vastu oli, siiski läks ta viimaks noormehega kaasa. Edasi minnes leidsid nad metsas ühe mehe puid raiumas ja kuulsid tema suust, et kuningakojas ja kogu maal olevat suur leinamine kuningapoja mõistmata kadumise pärast, kes mõne aasta eest otsekui maa alla oli vajunud, nii et temast midagi märki järele ei jäänud.
132
