Ümber vaadates nägid nad teist korda pilve taeva all, esimesest tumedam ja servad punasemad.
„Need on meie tagakiusajad!“ hüüdis piiga ja keerutas kerakest pihus kolm korda, üteldes:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk olid nad ümber muudetud. Tütarlapsest kasvas kibuvitsa põõsake ja noormees rippus kui õilmepuhmuke põõsa küljes. Kohisedes läksid vaimud nendest üle ja tulid vast tüki aja pärast koju poole minnes tagasi. Et nad jõekest ega kalakest polnud leidnud, ei pidanud nad ka kibuvitsa põõsast lugu. Niipea kui kiusajad olid ära läinud, moondasid kibuvitsa põõsas ja õilmepuhm ennast jälle tüdrukuks ja poisiks, kes lühikese puhkamise järele kiiresti edasi tõttasid.
„Kas te ei ole neid leidnud?“ küsis vanamees, kui tema sellid lõõtsudes tagasi tulid.
„Ei! kostis vaimude pealik. „Meie ei leidnud lagedalt ei jõekest ega kalakest.“
„Kas teie siis midagi muud iseäralist asja teel ei näinud?“ kärgatas vanamees.
Pealik kostis:
„Metsa serva ligidal kasvas üks kibuvitsa põõsas tee ääres ja üks õilmepuhm rippus põõsa küljes.“
„Oinapead!“ kisendas vanamees, „needap nad olid, needap nad olid!“
Vanapoiss tegi nüüd seitsmenda talli ukse lahti ja läkitas oma kõige vägevamad vaimud otsima. „Tooge nad mulle, kuidas neid leiate, kas surnult ehk elavalt! ma pean nad kätte saama. Kiskuge kibuvitsa põõsas juurtega maast, ja tooge kõik kaasa, mis teile iial kui võõralik silma peaks ulatama!“
Tuulemaru kiirusel pistsid vaimud minema.
Põgenejad puhkasid parajasti metsas puude varjul ja toetasid väsinud liikmeid toidu ja keelekastega. Äkitselt hüüdis tütarlaps:
„Kõik ei ole mitte nõnda, kuidas õiguse kombel peaks olema; kerakene tahab mul vägisi põuest välja karata. Vististi kiusatakse meid jälle taga ja hädaoht on väga ligidal, aga mets varjab vaenlasi meie silma eest.“
131
