niisama uhkes peiulikus riides ja istus nüüd neiu kõrvale tõlda. Nad sõitsid otsekohe linna lossi ukse ette.
Kuningas ja kuninganna istusid leinariides, leinates kallist kadunud poega, keda arvati jõkke uppunud olevat, sest et hobu ja riided kaldalt olid leitud. Suur oli vanemate rõõm, kui surnuks nutetud poeg elusalt kena neitsi kõrval nende ette astus, mõlemad säravates ülikondades. Nüüd valmistati pulmad, mis suure ilu ja käraga kuus nädalat vältasid.
Aja käigul ei ole püsi ega puhkamist kuskil, siiski näivad rõõmupäevad jõudsamalt edasi minevat kui kurvastusetunnid. Pulmade lõpetusel oli sügis kätte tulnud, siis tuli talve külm ja lumi, nii et noorel rahval palju lusti ei olnud jalga toast tõsta. Aga kui kevad parajasti uut suveilu sünnitas, läks kuningapoeg noore abikaasaga rohuaeda kõndima. Seal kuulsid nad, kuidas harakas puu ladvast nokatas:
„Oh sa, tänamatu loom, kes õnnepäevil endised abimehed meelest unustanud! Kas vaesed neitsid kahekesi eluotsani kuldlõnga peavad keerutama? Lonkur vanaeit ei ole tütarlaste ema, vaid sorts ja nõid, kes neitsikesed lapsepõlves kaugelt maalt on varastanud. Vanamoori patud on suured, tema peale ei maksa armu heita. Keedetud mürgijuur oleks temale kõige mõnusam roog, muidu läheks ta jälle päästetud lapsi nõiakeradega kiusama.“
Nüüd tuletas kuningapoeg meelde ja tunnistas abikaasale, kuidas ta laanehurtsikus käinud õdedelt nõu küsimas, seal linnukeelt õppinud ja neitsidele neid vangist päästa tõotanud. Abikaasa palus pisarsilmil õdedele appi tõtata. Teisel hommikul ütles ta unest ärgates:
„Mul oli tähtis unenägu. Vanaeit on kodunt läinud, tütred üksi jätnud. Nüüd oleks vist paras aeg neile appi minna.“
Kuningapoeg laskis sedamaid hulga sõjamehi teele valmistada ja läks nendega seltsis laanehurtsikusse. Teisel päeval jõudsid nad sinna. Tütarlapsed olid, nagu unenägu tähendanud, üksi kodus ja tulid päästjatele rõõmukisaga vastu. Ühele sõjamehele anti käsk mürgijuuri korjata ja vanaeidele roaks keeta, et kui ta koju tulles kõhtu täidab, enam süüa ei tahaks.
Nad jäid laanehurtsikusse öömajale ja läksid teisel hommikul vara tütarlastega seltsis teele, nõnda et nad õhtul linna jõudsid. Õdede rõõm oli suur, kui nad siin kahe aasta pärast jälle kokku said.
Vanamoor oli samal ööl koju jõudnud. Ta sõi suure kiirusega rooga, mille laualt leidis, ja puges siis sängi puhkama, kust ta enam üles ei ärganud. Mürgijuur oli õela elupäevad lõpetanud.
13
