Siis läks ta lauta. Lehm lamas vasika kõrval maas ja mõlemad magasid nii raskesti, et nad mehe tulemist ei kuulnud. Aga kui ta vasika pea oli otsast maha löönud, oigas lehm magamisel koledasti, otsekui oleks ta mõnda rasket und näinud. Noormees andis ruttu teise lopsu, mis pealuu lõhestas. Vaata! laut läks nüüd korraga valgeks kui südapäeval. Punane kerake veeres pea-ajust välja ja paistis pisikese päikese heledusel. Kuningapoeg mässis kerakese hellasti rätikusse ja pistis siis põue. Oli õnn, et lehm unest ei ärganud, muidu oleks ta ammuma hakanud, misläbi ehk peremees oleks võinud ärksaks saada.
Väravas leidis kuningapoeg tütarlapse juba minekule valmistatud, väike riidekimbuke käes.
„Kus sinu kerakene on?“ küsis piiga.
„Siin! kostis noormees, ja andis nõiakerakese tütarlapse kätte.
„Me peame kiiresti põgenema!“ ütles tütarlaps, ja päästis ühe pisikese osa kerakesest rätiku mähkmest valla, nõnda et hiilgav valgus otsekui laterna küünal nende pimedat ööteed valgustas. Herned olid, kuidas kuningapoeg ette arvanud, kõik kasvama läinud, sellepärast olid nad teelt eksimise pärast mureta.
Teel rääkis piiga noormehele ühte salalugu, mis ta ükskord kogemata oli kuulnud, kui vanamees vanaeidega salajutul oli olnud. Piiga pidi ühe kuninga tütar olema, keda vanapoiss kavaluse läbi oli vanemate käest ära petnud.
Kuningapoeg teadis asja paremini, aga tema ei teinud sellest pikemat juttu, vaid oli oma südames selle üle rõõmus, et tema ettevõte vaese tütarlapse päästmiseks õnnelikult korda oli läinud. Nõnda võisid teekäijad juba hea tüki maad ära käinud olla, kui natuke valget hakkas tõusma.
Vanapoiss ärkas hommikul hilja magamast, hõõrus tükk aega silmi, enne kui nad lahti pääsid ja uni metsa läks; siis rõõmustas ta oma südant mõttega, kuidas noored inimesed mõlemad täna hommikul tema nahka pidid minema. Pärast seda kui ta juba puhu aega oli oodanud, rääkis ta suud mööda:
„Vist ei ole nad oma pulmaehetega valmis jõudnud!“
Aga kui ootamine väga pikale viibis, hakkas ta hüüdma:
„Sulane ja tüdruk, ae! kuhu teie jääte?“ Vandudes kisendas ta veel mõne korra neidsamu sõnu, aga tema kutsumise peale ei tulnud sulast ega tüdrukut nähtavale.
Viimaks ronis ta vihaga sängist ja läks laisku viiblasi otsima. Aga seal leidis ta maja inimestest tühja, pealegi pani ta veel tähele,
129
