Kuningapoeg naeris salamahti vanamehe naljaka tuju üle ja rääkis naerdes ka tüdrukule oma lugu.
Aga tütarlapsel läks nägu seda kuuldes väga tõsiseks, ja ta ütles:
„Hoia oma nahka! vanamees tahab sind homme hommikul ära süüa. Üks ainuke asi võib sind surmast päästa. Sa pead raudlabida ahjus tulipunaseks tegema ja temale käe asemel kuuma labida hommikul teretuseks pakkuma.“ Seda üteldes tõttas ta minema ja kuningapoeg läks magama.
Hommikul oli ta labida juba ammugi tulipunaseks teinud, enne kui vanapoiss unest ärkas. Viimaks kuulis ta hüüdmist:
„Laisk sulane, kus sa viibid, tule teretama!“
Kui aga kuningapoeg selle peale tulise labidaga tuppa astus, hüüdis vanamees kaebliku häälega temale vastu:
„Olen täna rängasti haige, ma ei suuda sinul käest kinni võtta. Aga tule õhtul tagasi, et ma sulle töösundi võiksin teatada!“
Kuningapoeg vedeles luusides kõige päeva, kuni ta õhtul peremehe juurde läks, et tema käest teise päeva töösundi kuulda saada. Aga peremees oli väga lahke ja ütles naeratades:
„Ma olen sinuga väga rahul! Tule hommiku vara tütarlapsega minu juurde; ma tean, et teie üksteist ammugi armastate, sellepärast tahan teid kui meest ja naist kokku panna!“
Kuningapoeg oleks rõõmu pärast hõisates mõlemal jalal püsti karanud, aga õnne kombel tuli tal veel õigel ajal vanamehe vali majaseadus meelde, sellepärast vaigistas ta suud ja keelas jalgu.
Aga kui ta enne magama heitmist oma õnne armsale neiule kuulutas ja tema poolt samasugust rõõmu ootas, pidi ta imestades tähele panema, et tütarlaps ehmatuse pärast valgeks kahvatas kui lubjatud sein. Hiljem, kui ehmatuse paelast köidetud keel jälle painduma hakkas, ütles piiga:
„Vanapoiss on märku saanud, et mina sulle nõuandjaks olen olnud, ja tahab sellepärast meid mõlemaid ära hukata. Meie peame veel täna öösel kiiresti pakku põgenema ja endid püüdma päästa, muidu tehakse meile ots. Võta kirves kätte, mine lauta ja löö valge vasika pea ühe võimsa lopsuga otsast maha, teise löögiga lõhesta pääluu pooleks. Vasika ajust leiad sa ühe hiilgava punase kerakese, see too minu kätte; muu tahan ma ise kõik korrale toimetada!“
Kuningapoeg mõtles:
„Parem tapan ühe ilmasüüta vasika, kui et ma iseennast ja armsat tütarlast tappa laseksin. Läheb põgenemine meil õnnelikult korda, siis pääsen ma koju tagasi. Minu mahapuistatud herned võivad nüüd kasvamas olla, seetõttu ei saa meie teelt ära eksida.“
128
