lel kuningliku lossi maha jätnud ja ennast hädaohu kütkesse sidunud! Mul ei ole kogunisti võimalik seda kibedat häda taevatähtedele kaevata, sest et siin taevast ega tähti ei nähta.“
Kui tema nüüd, odrakotikene käevarrel, läve ees seisis, vaata! seal läks toa uks valla ja armas tütarlaps astus tema juurde. Piiga küsis, mis vea pärast ta nii kurb on.
Ja noormees vastas silmapisaratega:
„Oh, minu viimane tund on kätte jõudnud ja meie peame üksteisest igavesti lahkuma. Kuule siis veel minu tunnistust, enne kui ma suren: mina olen ühe vägeva kuninga poeg, kellele isa lai kuningriik ükskord osaks pidi saama; aga nüüd on kõik korraga otsas, õnn ja lootus.“
Pärast seda rääkis ta, mis tööd peremees temale täna ööseks peale oli pannud ja nuttis sagedasti jutu vahele. Aga ta süda hakkas vihas paisuma, märgates, et tütarlaps tema kurvastusest palju lugu ei pidanud. Kui ta viimaks oma pika jutu oli lõpetanud, ütles piiga naerdes:
„Täna öösel võid sa siis, mu armas kuningapoeg, rahulikult magada, ja homme päev otsa pidu pidada. Pane teraselt minu nõu tähele ja ära põlga seda sellepärast, et nõu ühe alamat sugu piiga suust tuleb! Võta see pisike võti, mis kolmanda linnulauda ukse lukud lahti päästab, kus taga vanamehe teenijad vaimud elavad. Viska odrad kotiga üle läve lauta ja kinnita sõna sõnalt kõik, mis peremees sulle tööks oli peale pannud. Lõpetuseks pead veel lisama: „Kui teie juuksekarva võrra minu käsu vastu eksite, siis peate kõik üheskoos otsa leidma. Aga peaks teil abi puuduma, siis seisab täna öösel seitsmenda aida uks lahti, kus peremehe vägevamad vaimud elavad.““
Kuningapoeg talitas kõik kuuldud õpetust mööda ja heitis siis ise magama. Kui ta teisel hommikul unest ärkas ja pruulikööki vaatama läks, leidis ta õlletõrred parajasti käärimas, nii et vaht serva üle maha kerkis. Ta maitses värsket õlut, täitis siis ühe suure kannu vahutseva õllega ja viis peremehele katseks, kes praegu pea asemelt üles tõstis. Aga oodatud tänu asemel ütles peremees pahal tujul:
„See ei ole mitte sinu peast tulnud! Ma märkan, sa oled häid sõpru ja nõuandjaid leidnud. Hea küll, täna õhtul vestame pikemalt juttu.“
Õhtul ütles vanamees:
„Homme ei ole mul sulle tööd anda, siiski pead sina, niipea kui ma unest ärkan, minu sängi ette astuma ja teretades mulle kätt lööma.“
127
