Kui ta parajasti magama tahtis heita, tuli tütarlaps salamahti tema kambri, ja küsis, mis temale homseks tööks oli antud.
„Homme on mul laisa töö,“ ütles kuningapoeg, „ma pean valge peaga vasikaga karja minema.“
„Oh sina õnnetu loom!“ ohkas tütarlaps, „sellega ei või sa iial korda saada. Sa pead teadma, et sel vasikal nii pöörane jooksuhimu on, et ta ühe päevaga kolm korda ümber maailma võiks joosta. Pane teraselt tähele, mis ma sulle nüüd õpetan. Võta see siidlõng, seo üks ots vasika pahema jala, teine ots jälle enese pahema jala väikese varba külge, siis ei pääse vasikas mitte sammu sinu kõrvalt minema, kas sa istud ehk magad.“
Tütarlaps läks sellepeale jälle oma teed ja kuningapoeg heitis magama. Aga meel oli noormehel selle üle väga kurvaks läinud, et temal jälle unustusse oli jäänud, tütarlast mõnusa nõu eest tänada.
Ta täitis teisel hommikul kõik korra pärast, mis hea tütarlaps temale oli õpetanud, viis vasika siidlõnga kütkes karjamaale, kes kui truu koerakutsikas mitte sammugi temast kaugemale ei läinud. Õhtul päikese veeremise ajal viis ta vasika lauta tagasi, kus peremees parajasti temale vastu tuli ja vihas põrnitseva silmaga küsis:
„Oled sa ise nii tark, ehk on sul targad nõuandjad?“
Kuningapoeg kostis:
„Mul ei ole muud kedagi kui mu nõder pea.“
Jälle läks vanamees kurja pomisemisega sealt ära.
Õhtu hilja läks ta jälle peremehe juurde, et teise päeva tööd kuulda saada. Peremees andis temale kotikese täie odrateri ja ütles:
„Homme saab sul pidupäev olema, kus hommikust õhtuni võid magada, aga selle eest pead sina täna öösel ennast mehe kombel liigutama. Külva sedamaid odrad maha, need peavad ruttu kasvama ja küpseks minema; siis lõika nad põllult, pahma ja tuula ära, nii et võid linnasteks teha ja jahvatada. Saadud linnaste jahudest pead sa õlut pruulima, ja homme vara, kui ma unest ärkan, mulle kannutäie värsket õlut maitseda tooma. Valva selle järele, et minu käsk täidetud oleks, muidu võiksid hõlpsasti oma elu kaotada.“
Süda raske murega täidetud, läks kuningapoeg nukral näol toast, jäi läve ette seisma ja hakkas kibedasti nutma. Iseenesega rääkides ütles ta:
„Täna tuleb minu elule viimne öö kätte; säherdust tööd ei või ükski surelik toimetada; niisama vähe võib siin targa tütarlapse nõu mind aidata. Oh ma vilets loom! miks olen kergel mee-
126
