Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/125

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tähele, mis ma sulle ütlen: Sa pead homme enne koitu üles tõusma, võtad valge hobuse tallist ja mõned tugevad köied ühes, lähed siis heinakuhja juurde, köidad kuhja köitega ümbert kinni ja rakendad hobuse köie otsa. Kui sellega oled valmis saanud, siis roni ise kuhja otsa ja hakka seal lugema: üks, kaks, kolm, neli, viis ja nõnda ikka edasi. Hobune küsib sinu käest kohe, mis sa seal loed. Siis vasta, mis ma sulle salamahti kõrva kuulmesse ütlen.“

Pärast salaasja kuulutamist oli tütarlaps lipsti toast läinud; sellepärast ei osanud kuningapoeg midagi paremat tööd ette võtta, kui puhkama minna.

Teisel hommikul unest ärgates tuli temale kohe meelde, mis tütarlaps õhtul nõuks oli kiitnud. Ta võttis tugevad köied, ruttas talli, talutas valge hobuse välja, hüppas ise selga ja sõitis heinakuhja juurde, mis kõige vähemalt arvates, viiekümne saadune võis olla, aga mitte kuhjakene.

Kuningapoeg täitis igapidi tütarlapse õpetuse, ja kui ta viimaks üleval kuhja otsas istudes ühest kuni kahekümneni oli lugenud, küsis valge hobune imestelles:

„Mis sa seal loed, pojukene?“

„Ei midagi,“ kostis ta vastuseks. „Ma hakkasin naljapärast metsa ääres hundikarja lugema, aga neid on palju rohkem kui mina lugeda jõuaksin.“

Vaevalt oli see sõna tema suust välja tulnud, mis hundikarja nimetas, kui valge hobune kui tuul punuma pistis ja mõne silmapilgu pärast heinakuhjaga kodus oli.

Peremehe imestamine ei olnud mitte pisikene, kui ta peale keskhommikut õue minnes sulase päevatööga juba valmis leidis olevat.

„Oled sa ise nii tark, või on sul targad nõuandjad?“ küsis vanamees.

Kuningapoeg vastas:

„Mul ei ole muud kedagi kui mu nõder pea.“

Vanamees läks pead vangutades ja vandudes oma teed.

Videviku ajal läks kuningapoeg jälle tööd küsima. Peremees ütles:

„Homme pead sa mul valge peaga vasikaga karja minema ja selle eest hoolt kandma, et vasikas sinu käest metsa ei pääseks, muidu võiksid sa hõlpsasti elu kaotada.“

Kuningapoeg mõtles enda meeles:

„Mõni kümneaastane poisike peab tervet karja hoidma, ega siis üheainukese vasika hoidmine mulle raskeks või minna.“


125