Hommikune koidutera ajas taevast punetama, kui ta juba asemelt tõusis, lüpsiku ühte ja söepoti pihtidega teise kätte võttis ja sedamaid lauta läks. Ta täitis kõik, mida tütarlaps eile õhtul temale oli juhatanud. Must lehm vaatas natuke aega võõriti tema toimetusi ja küsis siis:
„Mis sa seal teed, pojuke?“
„Ei midagi,“ kostis ta vastu. „Tahan pihid aga tulipunaseks kuumendada, sest et mõnel lehmal raibe viis on, pärast lüpsmist piima udaras veel tagasi hoida. Seal ei ole mõnusamat nõu kui pärast lüpsmise lõpetamist nisa otsad tuliste pihtidega kokku vajutada, et piim asjata nisasse ei valguks.“
Must lehm ohkas südamest ja vahtis kartlikul silmil lüpsja peale. Kuningapoeg võttis lüpsiku, lüpsis udara kuivaks, ja kui ta tükk aega hiljem jälle katsuma läks, ei leidnud ta piima piisakestki udaras ega nisades.
Peremees tuli hiljem lauta, tõmbas paar korda pigistades lehma nisasid, ja kui ta sealt piima ei leidnud, küsis ta kurja näoga:
„Oled sa ise nii tark, või on sul targad nõuandjad?“
Kuningapoeg kostis:
„Mul ei ole muud kedagi kui minu nõder pea.“
Vanamees läks pahal tujul oma teed.
Kui kuningapoeg õhtul peremehelt tööd küsima läks, ütles peremees:
„Mul on veel kuhjake heinu luhal, mis ma kuival ajal varju alla tahaksin lasta viia. Vea heinad homme koju, aga pane teraselt tähele, et riismeid maha ei jää, muidu võiksid sa elu kaotada.“
Kuningapoeg läks rõõmsal meelel toast välja ja mõtles:
„Heina vedamine ei ole suur töö, mul ep ole suuremat vaeva kui koormasse panna, küll hobune veab. Peremehe vanaemale ei taha ma armu näidata.“
Õhtul tuli tütarlaps jälle salamahti tema juurde ja küsis hommikust tööd.
Kuningapoeg ütles naerdes:
„Siin õpin ma kätte kõiksugused talurahva tööd. Homme pean kuhjakese heinu koju vedama ja selle järele valvama, et riismeid maha ei jää. See on kõik mu päevatöö.“
„Oh sa õnnetu loom!“ ohkas tütarlaps. „Kuidas jõuad sa seda toimetada? Tahaksid sa suurema vallaga terve nädala-päevad heinu vedada, siiski ei jõuaks sa seda kuhjakest ära tuua. Mis ülevalt harjapoolt võetakse, kasvab alt põhjapoolt jälle lisaks peale. Pane
124
