sest lõuna oli juba ammugi mööda, aga valgel hobusel oli ikka veel toiduvara sõimes ja talli põrand seisis puhas.
Seal tuli peremees vaatama, ja kui ta tallis kõik asjad seaduse korral leidis olevat, küsis ta natuke imeks pannes:
„Oled sa ise nii tark, või on sul targad nõuandjad?“
Kaval kuningapoeg kostis kiiresti:
„Mul ei ole kedagi muud kui minu nõder pea.“
Vanataat tõmbas mokad vihavolti ja läks pomisedes tallist välja; aga kuningapoeg rõõmustas väga, et asi temal nii hästi oli korda läinud.
Õhtul ütles temale peremees:
„Homseks päevaks ei ole mul sulle täielikku tööd anda, aga et tüdrukul on majas palju muid talitamisi, siis pead sina meie musta lehma lüpsma. Hoia ennast selle eest, et piim udarasse ei jääks. Leiaksin ma seda, siis võiks see sinu elule otsa teha.“
Kuningapoeg mõtles toast minnes:
„Kui seal mõnda kavaluse tempu ei ole, siis ei või töö mulle raskeks minna. Mul on, olgu tänatud, tugevad sõrmed, nendega tahan nisad välja pigistada, et piima piiskagi sisse ei jää.“
Kui ta parajasti puhkama tahtis minna, tuli tütarlaps tema juurde ja küsis:
„Mis tööd on sul homme toimetada?“
„Homme on mul sellipäev,“ kostis kuningapoeg. „Olen homme päev otsa prii, ega ole midagi muud tööd kui must lehm lüpsta, nii et piima piisakestki udarasse ei jääks.“
„Oh sa õnnetu loom! kuidas võiksid sa seda toimetada,“ ütles tütarlaps ohates. „Sa pead teadma, armas tundmatu noormees, et kui sa ka hommikust õhtuni alati lüpsaksid, siiski ei jõuaks sa musta lehma udaraid iial tühjendada; piima immitseb kui allika veesoonest ühtepuhku uuesti peale. Nüüd märkan ma selgesti, et vanataat sulle tahab hukatust saata. Aga sellepärast ole mureta, niikaua kui mina elan, ei pea sinu küljes mitte juuksekarvagi rikutama. Pane minu nõu teraselt tähele ja täida kindlasti mu õpetust, siis pääsed sa kimbatusest. Võta, kui lüpsma lähed, potitäis tuliseid süsi ja sepapihid kaasa. Kui lauta astud, siis pane pihid süte peale potti ja puhu söed lõkkele. Kui must lehm sinu käest küsib, mispärast sa seda teed, siis vasta temale, mis ma sulle salamahti kõrva kuulmesse ütlen.“
Tütarlaps sosistas mõne sõna temale kõrva ja läks siis kikivarvul toast välja, nagu ta oli tulnud. Kuningapoeg heitis aga asemele puhkama.
123
