päeva osa toitu jõuaksid valmistada. Ja teisel kümnel oleks hommikust õhtuni tööd, et sõnnikut tallist välja ajada. Kuis tahaksid sina üksi mõlemad tööd korda toimetada? Pane minu nõu teraselt tähele ja tee kõik seda mööda. Kui sa hobusele paar sületäit rohtu sõime oled puistanud, siis punu pajupuu raagudest üks kindel võru, ja tahu tugevast puust üks kiil, nõnda et hobune sinu tööd võib näha. Ta hakkab sinult sedamaid küsima, mis tarbeks sa neid asju oled valmistanud, ja siis pead sina temale nõnda ütlema: „Selle võruga köidan sinu suu kinni, kui sa rohkem peaksid sööma, kui ma sulle ette annan, ja selle vaiaga tahan sul augu tagant kinni kiiluda, kui sa rohkem peaksid maha pillutama, kui mul lusti on tallist välja pühkida.““
Pärast seda, kui ta selle jutu oli rääkinud, läks tütarlaps niisama salaja kikivarvul uksest välja, kuidas ta oli tulnud, ega andnud noormehele niipalju mahti, et see aega oleks saanud tänada. Ta tuletas piiga sõnu meelde, rääkis teist korda enesele kõrva, et midagi ei unustaks, ja heitis siis asemele puhkama.
Teise päeva varahommikul läks ta tööle. Ta laskis vikatil kiiresti rohu sees karata ja nägi rõõmuga üürikese aja pärast niipalju heina kaares maas, et mõne sületäie rehaga võis kokku riisuda. Kui ta esimese sületäie hobusele sõime ette oli puistanud ja sedamaid teise sületäiega talli astus, leidis ta ehmatades sõime juba tühja, ning rohkesti poole koorma osa sõnnikut talli põrandal. Nüüd hakkas ta märkama, kuidas ta ilma tütarlapse targa nõuta otsa oleks võinud leida, ning tahtis tema käest kuuldud õpetust silmapilk teoks teha.
Kui ta parajasti võru punus, pööras hobune pea tema poole ja küsis imestelles:
„Pojuke! mis sa selle võruga tahad teha?“
„Ei midagi,“ kostis kuningapoeg, „ma punun võru ainult valmis, et kui sul mõte peaks olema rohkem süüa kui mul lusti on sulle rohtu ette panna, siis võiksin selle võruga sinu lõualuud kinni näpistada.“
Valge hobune ohkas korra sügavasti ja jättis närimise silmapilk katki. Noormees kasis talli põranda puhtaks ja hakkas siis kiilu vestma.
„Mis sa selle kiiluga tahad teha?“ küsis hobune jälle.
„Ei midagi,“ anti vastuseks. „Ma teen selle ainult prundiks valmis, kui ehk tarvis tuleb väljaandmise väravat kinnitada, et sul söök väga kiiresti läbi luude ei läheks.“
Hobune vaatas jälle ohates tema peale ja mõistis jutu vist ära,
122
