Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/121

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Juba oli hea tükk ööd läinud, enne kui ta asemel magama uinus.

Kuid kartlikud unenäod ei annud temale rahu. Ta nägi unes mitmesugust hädaohtu, mis teda püüdis võrgutada, ja igas kohas oli kauni piiga kuju, mis temale hädas appi tõttas.

Teisel hommikul unest ärgates oli temal esimene mõte, kõik teha ja toimetada, mis ta iial sõnatu tütarlapse silmist oskab tähele panna. Ta leidis virga piiga juba tööl, aitas kaevust vett vinnata ja kanda, puid lõhkuda, tuld padade all kohendada, ja igal muul tööl piigat aidata.

Pärast lõunat läks ta õue peale oma uut kodupaika laiemalt vaatama, ja pani väga imeks, et vanaema temale kuskil silma ei puutunud. Tallis leidis ta ühe valge hobuse, laudas aga musta lehma ja valge peaga vasika, teistes lautades, mis luku taga seisid, arvas ta häälitsemist mööda hanesid, partisid, kanu ja teisi lindusid olevat.

Keskhommikune söök ja lõunaroog olid niisama maitsvad olnud, kui esimesel õhtul, ja ta oleks oma seisusega väga rahul võinud olla, kui kuri keelekütkendus piiga seltsis temal mitte väga raske ei oleks kanda olnud. Teise päeva õhtul läks ta peremehe käest tuleva päeva tööd kuulama.

Vanamees ütles:

„Homseks tahan sulle kerge töö anda. Võta vikat kätte, niida nii palju heinu kui valgele hobusele päeva osaks tarvis läheb ja kasi tall sõnnikust puhtaks! Peaksin ma kogemata sinna tulles sõime tühja ehk põranda kasimata leidma, siis võiks sulle kibe lugu kätte tulla. Hoia ennast selle eest!“

Kuningapoeg rõõmustas ja mõtles oma meeles:

„Küllap selle pisikese tööga korda saan; ehk ma küll veel iial tänini adra kurge ega vikatit kätte ei ole võtnud, siiski nägin ma sagedasti, mis hõlpsal kombel põllumehed neid riistapuid käes liigutasid, ja rammu poolest ei ole mul mitte puudust.“

Kui ta parajasti asemele pikali tahtis heita, tuli tütarlaps salamahti kassi sammul tema juurde ja küsis madala häälega:

„Mis tööd sulle anti?“

„Homme,“ kostis kuningapoeg, „on mul hõlpus töö; ma pean valgele hobusele söögiks rohtu niitma ja talli puhtaks kasima, see on kõik.“

„Oh sa õnnetu loom!“ ohkas tütarlaps. „Kuidas võiksid sa selle tööga toime tulla? See valge hobune, peremehe vanaema, on üks täitmatu ablas loom, kellele kakskümmend niitjat vaevalt


121