nahka, mis laualt leidis, ja millest kõige vähemalt tosin inimest oma kõhtu oleks võinud täita. Kui ta viimaks lõugadele natuke puhkamise aega oli annud, ütles ta plikale:
„Korista nüüd katelde ja padade põhjad puhtaks, ja täitke nende riismetega enda kõhtu; aga kondid jätke koerale närida.“
Kuningapoeg tõmbas küll suu natuke viltu kuulutatud katlapõhja pühkmete roa üle, mida ta kauni piiga ja koeraga seltsis pidi sööma. Natukese aja pärast läksid aga mehel silmad jälle lahkeks, kui ta nägi, et riismetest magus roog lauale toodi. Söömalaual vahtis ta ühtepuhku salaja luurides tütarlapse peale, ja oleks kes teab kui palju selle eest andnud, kui temal luba oleks olnud piigaga mõned sõnad rääkida. Aga kui ta suud sõnale püüdis paenutada, vaatas tütarlapse kartlik silm paludes temale vastu, nagu tahaks ta ütelda:
„Pea suu kinni!“
Sellepärast laskis noormees oma silmadel rääkida, ja tegi lausumata sõnad söögiisuga tõeks, sest eks tütarlaps olnud road keetnud, ja eks pidanud see temale meeleheaks olema, kui võõras oma kõhtu täitis ja sööki ei põlanud. Vanataat lamas ahjupingil pikali maas ja tegi täidetud kõhule tuuleõhku, nii et toaseinad paukudes vastu kostsid.
Pärast õhtusööma ütles vanataat kuningapojale:
„Kaks päeva võid sa pikka teekäiku puhata ja majas ümber silmitseda. Ülehomme õhtul pead sa minu juurde tulema, et sulle tööd teiseks päevaks kätte juhatada. Pere peab mul ikka varem tööl olema, kui ma ise hommikul üles tõusen. Küll tütarlaps näitab sulle magamise aseme.“
Kuningapoeg võttis joont, nagu oleks ta tahtnud rääkida, aga oh häda! vanapoiss langes kui äikese pilv tema kuklasse ja hüüdis:
„Sina koer, sulane! Eksid sa majaseaduse vastu, siis võid sa kohe pea osa lühemaks tehtud saada. Sule lõuad kinni! Ja nüüd kasi puhkama!“
Tütarlaps kutsus teda sõrme tähendusel toast, päästis ühe ukse lukust lahti, ja andis märku, et noormees üle läve kambri astuks. Kuningapoeg arvas silmapisara tütarlapse laugelt leidvat ja oleks kõigest südamest kauemini lävele seisma jäänud, aga ta kartis vanataati ja ei tohtinud pikemalt aega viita.
„Ei see kaunis piiga või iial tema tütar olla,“ mõtles kuningapoeg, „sest sel lapsel on lahke inimese süda. Ehk on tema seesama vaene tütarlaps, keda minu asemel siia saadeti ja kelle pärast mina hullu kombel julguse ette võtsin siia tulla.“
120
