müdinat arvas kuulvat, kus ehk paar tosinat saagisid võisid tööl olla.
Peremees aga ütles:
„Vanaema magab juba norisedes.“
Kui nad seejärele ühe mäe harjale jõudsid, nägi kuningapoeg tüki maad eemal oma peremehe talu; hooneid oli nii palju, et neid ennemini külaks ehk väikeseks linnaaleviks võis arvata, kui ühe pere elukohaks.
Viimaks jõudsid nad sinna, ja leidsid õueväravas ühe tühja koeraosmiku.
„Poe sisse! kärgatas peremees, „ja seisa seal rahul, kuni ma vanaemaga sinu pärast kõnelen. Tema on, nagu enamasti kõik vanad inimesed, väga enda tahtmist täis ja ei salli võõrast inimest majas.“
Kuningapoeg puges värisedes koera osmikusse ja hakkas juba oma üleliigset julgust kahetsema, mis teda näpistisse oli viinud.
Tüki aja pärast tuli peremees tagasi, hüüdis teda varjuurkast välja ja ütles vihase, turssus näoga:
„Pane nüüd teraselt tähele meie pereseadust, ja hoia ennast, et sa selle vastu ei eksi, muidu võiks sul käsi siin väga halvasti käia:
„Silmad, kõrvad sidemeta, |
Üle läve tuppa astudes silmas kuningapoeg ühe noore väga ilusa piiga, sõstrakarva silmadega ja käharate juustega. Ta mõtles enda meeles:
„Kui taadil niisuguseid tütreid palju peaks olema, tahaksin ma temale küll koduväiks tulla! Tütarlaps on mulle väga suud mööda.“
Kena tütarlaps toimetas söömalaua korrale, ei rääkinud musta ega valget, pani õhturoad lauale, ja läks siis viisakal kombel leepajale istepaika võtma, otsekui ei oleks ta võõrast meest koguni tähele pannud. Ta võttis lõngakera ja vardad näpule ja hakkas siis sukka kuduma.
Peremees istus üksi söömalauda, ei kutsunud sulast ega tüdrukut endale seltsiks, ja vanaema ei olnud kuskil nähtaval. Vanapoisi söögiisu oli määratu suur; lühikese ajaga pani ta kõik puhtalt
119
