Öösel magasid meie teekäijad metsas ühe laiaoksalise kuuse all, kust nad teisel päeval jälle edasi rändasid, kuni nad — kui päike juba metsa ladvul seisis — ühe suure kivi juurde jõudsid. Sinna jäi vanamees seisma, vaatas terase silmaga igale poole ümber, vilistas korra metsa ja lõi siis pahema jala kannaga kolm korda vastu maad. Äkitselt läks kivi alt üks salavärav lahti, kus koopasuu sarnane sissekäik paistis. Nüüd võttis vanapoiss kuningapoja käevarrest kinni ja käskis valju häälega:
„Käi minu järel!“
Sedamaid oli umbpimedus nende ümber ja kuningapoja meelest näis, kui läheks nende tee ühtepuhku sügavamale maa põhja. Hea tüki aja pärast hakkas valgus jälle kumendama, aga see valgus ei olnud päikesepaiste ega kuukuma sarnane. Kuningapoeg tõstis arglikult silmad üles, aga ei näinud taevast ega päikest; üks hiilgav udupilv kõikus nende üle ja näis uut ilma katvat, kus kõik nähtav üsna võõrast värki oli. Maapind ja vesi, puud ja rohutaimed, elajad ja linnud, kõik näis teistviisi, kui see, mis ta enne oli näinud. Aga mis temale kõige võõram paistis, oli imelik vaikus ümberringi, kus häält ega kobinat kusagil kuulda ei olnud. Kõik oli kahinata kui surnuhauas; tema enese jala astuminegi ei teinud kahinat. Siin ja seal nähti lindu oksa peal istuvat, kael pikale aetud ja kõrisõlm paisul, aga silmanähtav häälitsemine ei tunginud siiski kõrva. Koerad ajasid suud ammuli, otsekui haukumiseks, härjad tõstsid tuttaval kombel pead üles, kui oleksid nad ammunud, aga ei haukumist ega ammumist tulnud kõrva. Vesi voolas kohisemata üle kivide madala põhja peal, tuul paenutas puulatvasid metsas, aga kahinat ei olnud kuulda, kärbes ja sitikas lendasid sirinata.
Vanapoiss ei lausunud sõnagi, ja kui tema kaaslane mõne korra rääkida katsus, märkas ta sedamaid, et hääl silmapilk suhu vaikus, kui oleks see surnud.
Sedaviisi olid nad, kes teab kui kaua, kolekentsakas vaikses maailmas edasi läinud, kus kartus kuningapoja südame pakitsema pani, tema juuksed harjaste kombel püsti ajas ja hirmukülm tema liikmeid lõdistas. Siis viimaks, oh õnnelikku rõõmu! kui esimene kolistuse märk tema kõrvakuulmesse puutus, ja seda varjuelu tõsiselt elustavat näis. Tema meelest näitas lugu, nagu oleks suur hobusekari rabasoost läbi tunginud. Siin tegi vanapoiss oma suu lahti ja ütles keelt nälbates:
„Pudrukatel keeb, meid oodatakse koju!“
Jälle olid nad tüki aega edasi läinud, kui kuningapoeg saeveski
118
