siit metsast teed juhatada? Inimese hingekest ei ole kuskil lähemalt leida!“
Lühikese aja pärast tuli üks võõras mees, pika halli habemega ja nahkpungaga vöö küljes, otsekui tartlane, teretas lahkesti ja ütles:
„Mul on ümberkaudne koht siin tuttav ja võin teid, kui te mulle rohket palka lubate, sinna viia, kuhu süda teil himustab.“
„Mis mina vaene mehike teile võin lubada,“ kostis kaval kuningapoeg. „Olen kehv inimene, mul ei ole suuremat midagi kui soe hing sees, sest kuub minu seljas on leivavanema päralt, keda ma peatoidu ja riiete eest pean teenima.“
Võõras mees märkas hernekotti tema seljas ja ütles:
„Veidi varandust näib teil siiski olevat, teie kannate üht kotti seljas, mis näib raske olevat?“
„Kotis on herned,“ anti vastuseks. „Minu vana tädi on mineval ööl hinge heitnud ega ole nii palju järele jätnud, et surnu valvajatele maa pruugi järele kupatatud herneid une hurjutuseks võiks ette anda. Palusin neid oma peremehelt edaspidise tasumise peale ning tahtsin praegu sinna minna. Võtsin tee lühenduseks käigu otse läbi metsa, kust üks jalgteerada jooksis. See on mind nüüd, kuidas ise näete, eksile viinud.“
„Siis oled sa vaenelaps, nagu sinu jutust märkan,“ ütles võõras mees hambaid irvitades. „Kas sa ei tahaks mulle teenima tulla, ma otsin praegu üht virka sulast oma pisikesele elamisele, ja sa oled mulle meelepärast.“
„Miks ei, kui meie kaupa saame,“ vastas kuningapoeg. Sulaseks olen ma sündinud, ja et võõra leib on igalpool kibe, siis on mulle enamasti ükskõik, missuguse peremehe sundimist pean täitma. Mida siis mulle aastapalgaks tõotate?“
„Noh,“ ütles võõras mees, „iga päev priskesti süüa, kaks korda nädalas liha ja kui kodunt kuhugi kaugemale tööle lähed, siis võid ehk silku leivakõrvaseks, täielikud suvi- ja talveriided ja pealegi veel kahe külimitu osa kasumaad.“
„Ma olen sellega rahul!“ ütles kaval kuningapoeg. „Tädi võivad mul ka teised mulda viia, ma tahan teiega minna.“
Vanapoiss näis tehtud kasuliku kaubaga väga rahul olevat. Ta keeritas ennast ühe kanna peal kui keder ümber ja lõikas lustitralli, et mets aga laksus. Natukese aja pärast läks ta uue sulasega koju poole minema, püüdis magusa jutuga teed lühendada, ega pannud tähele, kuidas tema sulane iga kümne või viieteistkümne sammu järele ühe hernetera kotist maha pillutas.
117
