TÄNULIK KUNINGAPOEG
Ükskord oli üks Kunglamaa kuningas metsalaanes ära eksinud ega leidnud kõige otsimisega enam teed, ehk ta küll risti ja põigiti käis. Seal astus üks võõras mees tema juurde ja küsis:
„Mis sa otsid, vennike, siin pimedas laanes, kus muud ei ela kui koledad metsalised?“
Kuningas kostis:
„Ma olen ära eksinud ja otsin nüüd teed, kust koju võiksin saada.“
„Tõotage mulle omanduseks, mis teil kodu õue peal kõige esiteks vastu tuleb, siis tahan teile teed juhatada,“ ütles võõras mees.
Kuningas seisis hea tüki aega sügavas mõttes ja kostis siis:
„Mispärast peaksin ma oma hea jahikoera kaotama? Aegamööda võin ma ka ise koju saada.“
Seal läks võõras oma teed, aga kuningas hulkus eksiteel veel kolm päeva mööda laant ümber, seni kui kodunt kaasa võetud toidu-vara lõppes. Ta ei võinud aga siiski endist teerada kätte leida, mis teda koju oleks viinud.
Nüüd tuli võõras mees teist korda tema juurde ja ütles:
„Tõotage mulle omanduseks, mis teil kodu kõige esiteks õue peal vastu tuleb.“
Aga kuningal oli väga kange pea, sellepärast ei lubanud tema ka sel korral veel midagi. Nukral ja vihasel tujul eksis ta jälle metsas ühest paigast teise, kuni ta viimaks väsimuses ühe puu alla maha langes ja surmatundi juba tulemas uskus.
Seal tuli võõras mees kolmat korda — kes muu ei olnud, kui vanapoiss ise — kuninga ette ja ütles:
„Ärge olge ometi alp! Mis võib teil ühe koera küljes nii kallis olla, et seda oma elu päästmiseks ei raatsi ära anda? Tõotage mulle, mis tee juhatamise palgaks küsisin, ja teie peate eluga sellest hädast pääsema.“
115
