lendab. Kärbsest tähendatud neitsikest võid sa tõesti selleks tunnistada, kelle järele sinu käest oli küsitud.“
Selle peale läks mees teele, saagu sellest õnne või õnnetust tulema.
Ta oli enese arvates tubli söömavahe pimedat treppi mööda alla läinud, seal tundis ta jalgadel väsimust ja kõhus tühjuse näpistamist. Trepiastmele maha istudes karastas ta söögi ja joogiga oma keha väsimust, puhkas paar tundi ja läks jälle edasi. Natukese aja pärast ulatas valguse äima temale silma ja poole tunni pärast leidis ta enese ühes võõras paigas, kust uhke kuninglik koda nähtavale tuli. Mees sammus sinnapoole.
Toa ukse ees astus üks väike halli pea ja habemega vanataat talle vastu ja ütles:
„Tule, vennike, õnne katsuma! Kui sa mulle tõesti võid ütelda, missugune kuninga noorem tütar on, siis võta tal käest kinni, ja magajad ärkavad sedamaid üles. Aga kui sa eksid, siis langed ka ise sügava une sisse.“
Mees võttis tuppa astudes karbikese põuest ja läks vanataadi kannul, kuni nad kolmandasse kambri jõudsid. Seal magasid ilusa siidivoodi peal kolm väga kaunist neitsit, pealt nähes nõnda ühesugused, et mitte pisemgi märk ei tunnistanud, kes neist noorem ehk vanem võis olla.
Kui mees tükk aega oli magajaid kahtlikult vaadanud ja enda peast mingit paremat nõu ei leidnud, päästis ta porikärbse karbikesest lahti. Kärbes lendas paar korda toas ringi ja laskis enese siis keskmise neitsi peale maha. Mees astus ligemale, võttis neitsi käest kinni ja ütles:
„See on noorem õde.“
Samal silmapilgul ärkasid kuningatütred unest, tõusid sängist, ja noorem õde langes päästja kaela, üteldes:
„Tere tulemast armas peiukene! kes sa meid pikast nõiduse unest oled äratanud. Aga nüüd peame kodu poole tõttama.“
Minnes ei leidnud mees enam endist treppi. Kui nad natuke aega pimedas urkas käsikaudu teed olid otsinud, jõudsid nad kena päikesevalge kätte. Endise liivakõrbe asemel seisid ilusad, rohu ja lilledega kaetud luhad, ja vanade müüride asemel seisis uhke kuninglik koda suure linnaga.
Tark astus neile teel vastu, võttis päästja käest kinni, talutas teda teiste seltsist natuke maad eemale, kus põõsaste varjul väike selge veega tiik seisis.
„Siruta silmad veepinnale!“ käskis tark.
113
