oli silmapilgu leidnud, kus tütarlaps ühe mehe käest lahti oli pääsenud, palus ta piigat enesega tantsima. Kõige kiiremal tantsul võttis ta parema käega kirjust kaelanöörist kinni ja kiskus selle katki, nii et tükid laiali kargasid. Üks kole mõuramine — ja tütarlaps oli kadunud.
Rahvas ehmatas koledast kisast ja nägi ühe halli kitsehabemega mehe kiiresti paksu metsa poole jooksvat, aga üks teine, temast natuke pikem mees kihutas jooksja kannul, nii et sellel vististi pääsemist loota ei võinud olla. Kaugus ja õhtu pimedus varjasid jooksjate pikemat nägemist, mispärast natukese aja pärast nooremad inimesed lustipidu edasi venitasid, nagu ei oleks midagi vahepeal neile juhtunud.
Meie tuttav vaatas tükk aega noorerahva lusti ja hakkas siis edasi minnes kohta otsima, kus ta rahulikku ööaset võiks leida. Mitte kuigi kaugel külast kuulis ta kedagi kiire sammuga enese taga käimas. Üle õla tagasi vaadates nägi ta ühe tundmata võõra mehe enese kannul.
„Oota, vennike!“ hüüdis võõras mees. „Ma tulen sulle seltsiks kaasa. Kas sa mind enam ei tunne? Lühike aeg on mind tugevaks meheks kasvatanud ja sinu silmale võõraks teinud, siiski olen ma veel sinu võlgnik selle eest, et mind seitsmesaja-aastasest vangipõlvest päästsid ja täna minu kurjema vaenlase minu voli alla andsid, nii et mul enam tarvis ei ole salamahti sinu püksikarmanis elada.“
Selle peale kõneles ta oma päästjale pikemalt, kuidas ta vaenlase metsas kammitsasse pannud, nii et ta tema käest enam ei või pääseda, sest et katkikistud nõidusepaelaga, mis elus madu olnud, kõik vaenlase imevägi korraga otsa oli lõppenud. Nüüd lubas ta vaenlast veel mõne päeva nuiadega lasta parkida, kuni koha üles tunnistab, kuhu ta seitsmesaja aasta eest kolm kuningatütart ja otsatu varanduse peitu on pannud.
„Kuni meie nad üles leiame ja sul võimalik juhtub olema neitsikesi nõiduseunest üles äratada, siis saad sa väga rikkaks ja õnnelikuks meheks.“
Sedaviisi pikka juttu lõpetades võtsid nad üheskoos märsist leiba ja heitsid siis puhkama.
Teisel hommikul läksid nad metsa vangistatud nõida vaatama. Seal seisis vaene mehike, käed ja jalad tugeva köiega kokku seotud ja tugev puunott põlvede alt läbi aetud, nii et ta nagu siil küürus istus ja ennast liigutada ei võinud.
Tark hüüdis käskides:
111
