Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/11

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ega olnud muud kuulda kui lainete kohinat ja tuule vihinat. Nukral tujul istus noormees hobuse selga, sõitis koju tagasi ega lausunud kellelegi sõna oma viimasest teekäigust ja juhtumistest.

Nädal hiljem istus ta ühel päeval rohuaias, arvates, et pääsukesed vist ta sõnumi on teel unustanud, kui suur kotkas kõrgel tuuleõhus ta pea kohal keerutas. Aegamööda tuli lind ikka madalamale, kuni ta viimaks ühe pärna otsa kuningapoja ligidale maha laskus.

„Vana Põhja tark,“ nokatas kotkas, „läkitab teile palju terviseid ja palub mitte pahaks panna, et ennemini ei saanud vastust anda. Ei olnud kedagi siiapoole tulijat leida. Neitsi lillepõlvest päästmiseks ei ole muud tarvis kui seda: minge jõe kaldale, visake riided seljast ja võidke keha üleni mudaga, et valget märki kuhugi ei jää; siis võtke näppudega ninaotsast kinni ja hüüdke: „Mehest vähki!“ Silmapilgul saate teie vähiks; siis minge sügavasse jõe põhja — uppumist pole teil karta. Tungige julgesti jõenupu juurte alla, harutage need mudast ja kõntsast lahti, et kuhugi pikemat kinnitust ei jääks. Riputage ennast sõrgapidi ühe juureotsakese külge kinni, küllap teid siis vesi lillega tükkis veepinnale tõstab. Siis sõitke lainete turjal seni edasi, kuni käharaoksaline pihlakas pahemal pool kaldal teie silma hakkab paistma. Natuke maad pihlakast eemal seisab väikese sauna kõrgune kivi. Kivi kohal peate ohkama: „Jõenupust neitsi, vähist mees!“ Lugu sünnib silmapilk nii.“

Kotkas tõusis jutu lõpetusel lendu ja läks oma teed. Noormees vaatas tüki aega talle järele ega teadnud, mis ta sellest pidi arvama.

Kahevahel mõtlemised olid enam kui nädalapäevad viitnud; noormehel ei olnud julgust ega usaldust õpetatud päästmistükki katseks ette võtta. Seal kuulis ta ühel päeval varese suust:

„Miks sa kõhkled vanataadi käsku täitmast? Vanatark ei ole iial vale sõnumeid saatnud ega linnukeel petnud. Rutta jõekaldale ja kustuta neitsi igatsemise pisarad.“

Varese jutt kasvatas noormehe julgust. Ta mõtles: Suuremat viletsust ei või mulle seal tulla kui surm, aga hõlpsam on surm kui alaline leinapõli. Ta istus hobuse selga ja sõitis tuttavat teed jõe kaldale. Sillale jõudes kuulis ta laulu:

„Eide sajatuse sunnil
pidin siia suikumaie,
lapsi noori närtsimaie,
laine sülle langemaie.
Märg, vilu, sügav sängike
nüüd katab neidu noorukest.“


11