Peaks tööl kogemata õnnetus juhtuma, et ta enam eluga tagasi ei pääse, siis peab kuningas tõotama, pool palka tema vanematele koju läkitada ja teise poole linna vaestele jagada.
Ehk küll kuningal vähematki lootust ei olnud, nii pika aja eest uppunud tütre jälgedele saada, siiski võttis ta noormehe pakkumise lahkelt vastu ja tõotas palgaga nõnda teha, kuidas mees oli soovinud.
Kuningakojast ära minnes pirises kõrva-kutistaja:
„Püüa enesele täna õhtul kolm vähki, need võivad sulle teed juhatada.“
Mees täitis tema käsu.
Teisel päeval kogunes linnarahvast kui rahet kaldale kokku, kus mees jõkke pidi minema kadunud kuningatütart otsima. Ka kuningas ise tuli võõra mehe katsetööd vaatama ja laskis toaneitsid kutsuda kohta näitama, kuhu kuningatütar vee alla oli vajunud, sest et neitsid sel päeval kaldal istudes oma silmaga õnnetut lugu olid näinud. Iga mees võis silmapilk mõista, et näidatud paigas uppumine võimalik ei võinud olla; vesi ei olnud täit kolme jalgagi sügav, põhi kindel ja voolamine vaikne. Rohkem kui kolmsada sammu näidatud kohast allapoole minnes leiti üks sügav haud, aga kuidas kuningatütar nii kaugele võis saada? Loomulik lugu ei võinud siin asja sünnitaja mitte olla.
Nõumees pirises mehele kõrva:
„Lase salamahti üks vähk jõkke ja pane tähele, kuhu poole ta läheb.“
Mees täitis viibimata tema käsu, tegi nagu tahaks ta oma käega vee sügavust mõõta, ja lasi rahva nägemata ühe vähi vette. Vähk ujus sammu kakskümmend mööda jõge edasi, käänas siis äkitselt pahemat kätt ja kadus kalda alla. Teine ja kolmas vähk läksid sedasama teed.
Nüüd pirises nõuandja mehele korva:
„Tee on meile nüüd tuttav, sinna peamegi minema. Löö pahema jala kannaga kolm korda kalda peale, karga siis ülepea sisse, küll sealt siis teele saame.“
Mees tegi, kuidas temale oli õpetatud: põrutas kolm korda jalakannaga kallast ja kargas siis ülepea jõkke, et vesi vahus tema järel üles tõusis. Rahvas ootas vaikselt, mis edasi pidi sündima.
Kalda alt leidis mees urkasuu, kust inimese keha hõlpsalt sisse võis pugeda.
„Poe koopasse!“ hüüdis nõumees.
107
