Kui neil kõigil kõhud olid täidetud, nii et keegi enam sööki ega jooki ei himustanud, kadus laud niisama äkitselt nende silmade eest kui ta sinna oli tulnud, ega jäänud muud järele kui vana märsiräbal.
Esiteks olid mehed kolmekesi märsikandjat naernud, aga nüüd himustas igaüks kallist annet enesele selga võtta, nõnda et sellepärast neil tüli kippus tulema. Viimaks ütles märsi leidja:
„Mina võtsin räbala tee äärest üles, seepärast arvan ennast õigusega märsi peremeheks.“
Teised ei saanud tema ütlemist valeks ajada, vaid pidid märsi leidjale päranduseks jätma. Siiski ei raatsitud toiduandjat enam endist viisi kaela panna, vaid üks teekäijatest võttis nõela ja niidikera oma paunast ja õmbles ühest leivakotist märsile mantli, kuhu sisse toiduandja õrnalt mähiti, et temale tee peal kogemata viga ei sünniks.
Kui mehed paar tundi pärast lõunasööki olid puhanud, tõttasid nad jälle teele. Täis kõht ja lootusest kergitatud süda on teel kõige rõõmsamad saatjad; seda nähti ka meie teekäijatest, kes lauldes ja naljatades edasi läksid. Õhtul tehti põõsa varju murule ööase, kus märsike nõnda kui lõuna ajal, neile rohkesti toitu ja keelekastet andis.
Magama heites tegi meestele kõige suuremat muret, kuidas nad öösel märssi pidid hoidma, et varga näpud külge ei ulataks. Viimaks ühendati nõu, et kõik neli pead märsi peale kokku pannakse, nõnda et ühel jalad lõuna, teisel põhja, kolmandal hommiku ja neljandal õhtu poole jooksevad. Märsi leidja sidus veel pealegi ühe otsa oma vööst märsi ja teise otsa oma pahema käe külge, mis temale märsi liikumisest silmapilk tunnistust võis anda. Ehk küll nende leivaisa paremini ei võinud hoitud olla, siiski äratasid rahutud unenäod mehi mitu korda unest, kus igaühel esimene töö oli, kätt märsi külge pista, et teada saada, kas varandus veel vanas paigas seisab.
Hommikul üles tõustes valmistas märsike käsu peale neile sedamaid hommiku-suurust, enne kui nad teele läksid. Nõnda sündis hiljem iga päev õnnelik lugu, kuni nad nädala pärast kuninga linna jõudsid. Seal sosistas kõrva-kutistaja oma päästjale kõrva, et üks kuri näkk kadunud kuningatütre oma urkasse on viinud, ja lubas temale sinna teed juhatada, kus neitsike praegu varjul istub.
Aga esiteks käskis ta mehel kuninga ette astuda ja kuulutada, et tal kindel nõu on uppunud kuningatütart jõest püüdma minna.
106
