sis edasi võiksid minna. Teekäijad antvärgisellid jutustasid, mis suur õnnetus kuninga linnas mõne päeva eest olla juhtunud, et kuninga ainuke tütar suplemisel jõkke ära uppunud. Ja ehk küll vesi seal kohal kogunisti sügav ei olnud, siiski ei olevat rahval võimalik olnud surnukeha jõest üles leida, nõnda et kuningatütar kui vette ära sulanud olevat.
Kirbukandja tundis jälle tuttavat kutistamist, ja tema salajane nõumees sirises talle kõrva:
„Mine nendega ühes, sina võid seal õnne leida.“
Kirbukandja täitis nõumehe käsu ja seltsis teistega.
Kui nad juba tüki maad edasi olid läinud, vedas tee neid paksu männimetsa sisse, kus üks vana märsiräbal maantee kõrval kraavi ääres maas oli.
Kõrva-kutistaja ütles:
„Võta vana märsiräbal maast, see annab teile teel tulu!“
Ehk küll mees seda nõu ei tahtnud uskuda, siiski võttis ta lagunenud märsi maast, riputas paelapidi selga ja ütles naerdes:
„Inimene ei pea midagi ära põlgama, mis ta kogemata teelt leiab; kes teab, kus märsiräbal meile tulu toob?“
Kaaslased kostsid naerdes:
„Võta meie pärast kui tahad, ega tühja märsi kandmine sul õlgasid vaevama hakka.“
Ometigi pidid nad paar tundi hiljem märsi salaväge tundma saama, ja meest tänama, kes põlatud asja maast oli võtnud.
Äge lõunane päike pani meestel kehad aurama; nad istusid ühe laiade okstega puu alla puhkama ja tahtsid parajasti leivapalukest hakata võtma, mis igaühel moonakotis oli, kui kõrva-kutistaja oma peremehele ütles:
„Sunni märssi teile süüa andma!“
Mees mõtles: tahab tema mulle nalja teha, miks ma siis teistele nalja peaksin keelama? Ta võttis märsi kaelast, pani jalgade ette muru peale maha, koputas kepiga märsi peale ja hüüdis:
„Märsike, märsike! muretse meile süüa!“
Kas on imelikumat kuskil maailmas nähtud ehk kuuldud, mis nüüd sündis? Mehe naljatamine läks sedamaid tõeks. Märsi asemel seisis väike valge linaga kaetud söömalaud nende ees, roavaagnatega täidetud, ja neli lusikat roogade kõrval. Ja mis magusad maiused laua peal! Värske lihaga keedetud leem, sealiha, vorstid ja püülijahust koogid, keelekasteks aga pudel õlut, viina ja mõdu. Mehed hakkasid palumata sööma, kui oleksid nad pulmalauas, sest et nad elupõlvel paremaid roogasid ei olnud maitsenud.
105
