kese tõusu ajal on sündinud. Seitsesada aastat olin ma asjata seda õnnelikku silmapilku oodanud; seal tulid sina eile, võtsid heldest südamest minu palveid kuulda, ja said mulle päästjaks. Tänu, lõpmata tänu sulle heategemise eest! Jah, niikaua kui minu elupäevad kestavad, tahan ma sind tänada. Ma tahan sind palgata teenida ja kõike oma väge ja tarkust sinu õnne jaoks tarvitada, kuni ma sind nii kõrgele olen tõstnud, kui surelikul inimesel iial võimalik on. Kui ma selle tõotuse olen täitnud, siis tahan ma sind endale appi kutsuda, et sinu abiga oma vaenlasele kurja võiksin tagasi maksta, kui kogemata juhtumine teda minu silma ette peaks tooma. Selle päevani tahan ma inimeste silmade eest varjul seista, et vaenlased minu päästmisest sõnumid ei saaks. Mul on nõiduseväel võimalik ennast igal kombel moondada, kuidas ma ise tahan. Nii võin ma enese kirbuks moondada ja sinu püksitaskus elada. Kus sul iial minu abi ja nõu tarvis läheb, seal astun ma püksitaskust ja kargan sulle kõrva taha nõu andma, mis sa pead ette võtma ja tegema. Minu peatoiduse pärast ei ole sul tarvis muretseda; olen seitsesada aastat kivi all eineta elanud, mis mul siis tuuleõhus ja päikese paistel viga peaks olema? Nüüd tahame magama heita, et homme hommikul seltsis minna õnne katsuma.“
Kui vaim ehk tark — või kes ta muu võis olla — nõnda jutu oli lõpetanud, võttis noormees natuke õhtust leiba ja heitis puhkama. Teisel hommikul unest ärgates seisis päike juba kõrgel taeva serval, aga eileõhtust kaaslast ei tulnud kuskilt nähtavale. Noormees ei teadnud une kammitsas, mis ta sellest loost pidi arvama: kas eilsed juhtumised olid temale tõesti sündinud, või oli see paljas öösine unenägu olnud?
Peale hommiku-suuruse võtmist tahtis ta parajasti teele hakata minema, kui kolm teekäijat sedasama teed tema poole tulid. Neil olid antvärgi sellide viisil tehtud riided ja nahkpaunad rihmadega seljas. Korraga tundis meie noormees kutistamist oma kõrva taga ja otsekui peenike sääse sirin tungis tema kuulmesse:
„Meelita teekäijad jalgu puhkama, ja kuula nende käest, kuhu nad tahavad minna.“
Nüüd tuli mehele vast meelde, mis kaupa väike mees eile temaga oli teinud, et ta püksikarmanis lubas elada ja talle nõuandjaks olla. Eilsed juhtumised tõusid sedaviisi arvatud unenäost tõe kirja.
Kirbukandja astus teretades paar sammu tulijatele vastu, palus lahke sõnaga neid kivi äärde maha istuda jalgu puhkama, ja kui ehk nende teekäik ühtepidi juhtub minema, siis nad neljakesi selt-
104
