TARK MEES TASKUS
Ükskord oli üks noormees teed käies suure kivi äärde maha istunud lõunat võtma. Kui ta kõhu oli täitnud, sirutas ta väsinud liikmed murule pikali, pead kivi vastu toetades. Naljakad unenäod olid teda magades mängitanud, kus nagu üks madal pirisev hääleke ühtepuhku tema kõrva oli laulnud. Aga mis veel imelikum, ka pärast ärkamist ei lõppenud pirin otsa, vaid kostis edasi. Hääleke näis mehe arvates kivi seest ehk kivi alt tulevat. Mees pani kõrvalehe kuulates kivi külge ja kuulis nüüd selgesti, et pirin kivist tõusis. Terasemalt pirinat tähele pannes, hakkas mees aegamööda ka sõnu märkama:
„Õnnelaps! päästa mind igavast pikast vangipõlvest! Juba seitsesada aastat kannatan nõiaväel siin rasket piina, mis aga siiski mul elu ei lõpeta. Sina oled suure-ristipäeva hommikul päikese tõusul ilmale tulnud, ja sina üksi võid mind vangist päästa, kui sul selleks head tahtmist aitamiseks juhtuks olema.“
Noormees kostis kahtlikult:
„Kes teab, kas rammu tahtmisega ühte jookseb! Räägi mulle esiteks oma viletsust pikemalt ja õpeta siis, mis ma sinu päästmiseks pean ette võtma ja tegema?“
Varjul häälekene ütles:
„Lõika kolme mõisa piirilt üks sõrmepaksune ja vaksapikkune pihlakaoks, võta siis paar pihutäit nõiakollast ja kaetisrohtu, süüta neid pihlaka okstega üheskoos põlema, ja suitseta nendega kivi igalt poolt ning käi üheksa korda vastu päeva kivi ümber, nii et vähematki paigakest suitsetamata ei jää: küll siis pääsevad minu vangistuse väravad lahti, nii et ma jälle päikese paistele ja tuuleõhu kätte tagasi pääsen. Minu tänu sinu heategemise eest peab põhjatu olema, sa pead minu läbi suureks meheks tõusma.“
Mees seisis natuke aega mõttes ja ütles siis:
102
