maks, et see ei võinud keegi inimene olla, vaid et kõik nõiutud silmamoondamine oli. Noorem vend kuulas vaikselt nende juttu, aga ei lasknud sellest midagi märgata, et tema ise seesinane oli olnud.
Teisel hommikul olid mõlemad vanemad vennad päevatõusul jälle ära läinud. Rahvast oli sel päeval veel rohkem kokku kogunenud, sest et seitse aastat ja seitse päeva, kus kuningatütar pikast unest pidi üles ärkama, täna otsa lõppesid.
Päike seisis juba üle keskhommiku, kui noorem vend isa hauale läks. Ta tegi, kuidas temale oli õpetatud, ja ütles:
„Armas isa, palun oma palka kolmanda öö valvamise eest!“
Sel silmapilgul, kui palumine tema huulte üle läks, seisis seal kuldne hobune, kuldsete valjaste ning sadulaga. Sadula peal seisid kõige kaunimad hiilgavad kuldriided, peast jalakannani. Ja kõik näitas nõnda, kui oleks see tema jaoks tehtud.
Lõuna ajal tuli kuldne mees oma kuldse hobusega klaasmäele, kus sajad ja tuhanded seisid, ilma et ühelainukeselgi võimalik oleks olnud, kas või mõnd sammugi mööda siledat mäge üles minna. Mõlemad ratsulised, vask- ja hõbemees, ei olnud ühtegi jälge järele jätnud, vaid mägi oli niisama siledaks jäänud kui ennegi.
Kuldne ratsuline kihutas rahva hulgast läbi, sõitis mööda klaasmäge üles kuni harjani, mis tema hobuse kapjade all kui maa paistis olevat.
Kui ta üles oli jõudnud, läks kirstu kaas iseenesest valla, magav kuningatütar ajas enese istukile, tõmbas kuldse sõrmuse oma sõrmest ja andis selle kuldmehele. Aga kuldmees tõstis neitsi oma kuldse hobuse selga ja sõitis temaga pikkamisi mäest alla. Ta pani neitsi kuninga kaissu, teretas lahkelt ja oli ligemal silmapilgul kadunud, otsekui maa alla vajunud.
Kuninga rõõmu võib küll mõtelda. Ta oli teisel päeval targa mehe nõu järele igalpool lasknud teada anda, et see, kes tema tütre kuldsõrmuse tagasi toob, temale väimeheks peab saama. Suurem osa võõraid olid ööseks sinna jäänud, et asja otsust näha saada. Ka mõlemad vanemad vennad olid rahva hulgas ja maitsesid pidurooga. Aga nende imestus ei olnud mitte pisikene, kui nad üht kehvade riietega inimest, kes peaaegu nende põlatud venna kujuline näis, kuninga ligi nägid astuvat. Jah, selle kerjaja käes oli tõesti kuningatütre sõrmus. Kuningas kahetses oma tõotust, sest tema ei võinud niisugust asja mitte ette mõtelda.
Aga tark ütles kuningale:
„See noormees, keda teie tema kehva ülikonna pärast kerjajaks
100
