päevad lõpevad, siis tuletage ka meid vaeseid lapsi meelde, kes siin kui vangid voki taga istuvad.“
Kuningapoeg tänas piigasid heade soovimiste eest ja tõotas nad hiljemini orjapõlvest päästa, olgu kas lunastuse hinnaga või väekaupa, jättis siis head aega ja tõttas teele. Tütarlastel oli rõõmus meel, kui nad nägid, et lõngaheided katkemata ja kullahiilgus kustumata on jäänud; vanaeit ei võinud koju tulles neile midagi süüks arvata.
Seda naljakam näis lugu kuningapojaga, kes metsas otsekui pereka rahva keskel sõitis, sest et lindude laulud ja häälitsemised kõik sõnatargalt tema kõrvu kostsid. Siin nägi ta imestades, kui palju tarkust inimesele seeläbi tundmata jääb, et ta linnukeelt ei oska. Suuremast osast, mis sulisrahvas esiotsa kõneles, ei võinud teekäija palju aru saada, ehk seal küll mitmestki inimesest üht ja teist avaldati; aga need inimesed ja nende salatalitused olid talle võõrad. Kõrgel männi ladvas nägi ta korraga haraka ja kirju rästa, kelle omavaheline jutt tema kohta passis.
„Inimese rumalus on suur,“ ütles rästas. „Nad ei oska vähemaidki asju õigel kombel talitada. Seal istub silla kõrval jõenupu kombel vana lonkru-moori kasvandik terve aasta, laulab kurtes möödakäijatele oma häda, aga ükski ei tule teda päästma. Vast paari päeva eest sõitis endine peiuke üle silla, kuulis neitsi laulu igatsemist, aga ei olnud targem kui teisedki.“
Harakas kostis:
„Ja ometigi peab tütarlaps tema süü pärast eide nuhtlust kannatama. Kui ta suuremat tarkust ei saa kui seda, mis inimeste suust kuuleb, siis jääb tütarlaps igavesti lillekeseks.“
„Piiga päästmine oleks pisike asi,“ ütles rästas, „kui lugu Põhja vanamehele ära seletataks. Põhja vanatark võiks neitsi hõlpsasti veevangist ja lillekammitsast päästa.“
Praegu kuuldud jutt oli noormehe mõtlema pannud; edasi sõites pidas ta nõu, kust ta käsukandja peaks leidma, keda Põhjamaale läkitada. Korraga kuulis ta, kuidas üks pääsuke teist hüüdis:
„Tule, läki Põhjamaale, seal on parem pesitsemispaik kui siin!“
„Pidage kinni, sõbrad!“ kisendas kuningapoeg linnukeeli. „Viige Põhja vanatargale palju tuhat terviseid minu poolt ja paluge tema käest otsust, kuidas oleks võimalik jõenupuks moondatud neitsike jälle inimeselapseks teha?“
Pääsukesed lubasid asja talitada ja lendasid oma teed.
Jõe kaldale jõudes puhkas ta hobust ja jäi sillale kuulama, kas jälle kusagilt lauluhäält kõrvu ei kostaks. Vaikus vältas ümberringi
10
