— 14 —
kätte annan mina, lapsed, päewade hakatuse ja lõpetuse. Sinu mureks, ärk Hämarik, jätan ma looja minewa päikese; wõta ta taewa serwal wasta, wii teda puhkama ja kustuta tuluke ära, et kahju ei sünni. Sinu hool, wirk Koit, olgu Hämariku käest päikest teele mineku ajal wasta wõtta, põlema süüdata ja siis maailma walgustama saata. Tallitage oma tööd auusaste ja ärge andke pimedusele iialgi wõitu!“ —
Kui süda sui ajal päikese teekond taewa wõlwil õieti pikaks wenib, jäeb tema puhkamise aeg teine pool serwa õige lühikeseks. Päikest puhkama pannes jõuab Hämarik Koidule, kes temale seatud maa peal wasta tuleb, nii lähedalle, et mõlemate huuled kokku puutuwad ja üks teise kätt päikest käest ära andes hellalt pigistab. Siis hüppab nende süda otsata õnne pärast. Õrna suuandmisega sammuwad mõlemad jälle tagasi.
Wanaisa silmas ei jää neiu ja peiu armastus warjule. Tema astub oma auujärje pealt maha ja ütleb: „Lapsed, mina olen teie tööde ja tallitustega täiesti rahul. Et te üht teist nii südamest armastate, ei ole mull selle wasta midagi, kui Koit Hämariku eneselle naeseks wõtab.“
