Kullamaal ei tohtinud söögilauas rääkida; kardeti, et rääkimise ja naljatamise puhul Jumal järgmiseks jõuluks midagi süüa ei anna[1]. Keelu põhjus muidugi see, et hingede rahu mitte rikkuda. Vändras tõsteti jõulusöögilaud keset tuba; tõstmise põhjust ei tunta[2]. Kuskil, vist Lõuna-Eestis, toodi nii mitme isiku jaoks söögiriistu lauale, kui mitu oli perekonnast Manalasse varisenut[3].
Sööma hakates pöördi leiva äralõigatud ots toa poole; kardeti, et vastasel korral leiva jõud ja ramm lahkub. Liigendnuga ei jäetud iialgi lauale; jätmisest kardeti tüli ja riidu tekkivat[4].
Jõuluõhtul jõuluroogadega kaetud laualt ei koristatud toite, vaid jäeti sinna kogu ööks, kohati koguni kolmeks jõulupäevaks. Toitude kõrvale jäeti Tõstamaal lauluraamat[5].
Pühad arvud etendavad jõulu- ja silvestriöö-söömingul tähtsat osa. Sage söömine pühil öil on omast kohastki majanduse nurgakiviks.
Jõuluöösi söödi kohati 12, kohati 9, kohati 7 korda. Niisugune sage söömine peab edendama majanduslikku elu, nimelt viljasaaki; Vigalas öeldi: vili annab 12 korda rohkem saaki. Jämajas söödeti isegi hobust jõuluööl 9 korda. Viljandi pool loodeti 12-kordsest söömisest 12 suurt õnne[6]. Kursis arvati 7-kordne söömine põhjendavat head lõikust[7], ehk et leib ei lõpe iialgi majast; Pilistveres, et 9-kordne söömine annab 9-kordse lõikuse[8]. Saaremaal loodeti jõuluöösisest sagedast söömisest erilist jõudu ja rammu[9]. Viru-Jaagupis sõi sigur 7 korda, karjus 8 korda, kündja 10 korda, et jaksaks suvisele orjusele vastu panna[10]. Karjas sõi peremees 12 korda, pere aga 7 korda[11]. Toris pidi jõuluajal alati 12 korda päevas söödama, et põld rohket saaki annaks[12].
Niisama palju kui jõuluöösi söödi ka vanaaasta öösi. 12-kordset söömist põhjendati Pärnu-Jaagupis aasta 12 kuuga[13],
- ↑ E 65392 (1).
- ↑ E 68005.
- ↑ E 75079.
- ↑ E 67444.
- ↑ E 65241 (1) < Tõstamaa.
- ↑ H I 5, 432.
- ↑ H III 26, 33.
- ↑ E 22844.
- ↑ E XV 6.
- ↑ E 64502.
- ↑ E 65472.
- ↑ E 65587.
- ↑ E 65584.
