Viljandi ümbruses ahju heintele[1]. Pärast söömist viidi neid ahju või kerisele tagasi, et nad seal soojad püsiksid ja järgmisel söögikorral hästi maitseksid. Kui võimalik, hoiti vorste nääri- ja kolmekuningapäevakski. Nii ei jää Eesti pudrusöömisegi poolest maha muist põhjamaist, kuid Eestis mahutatakse puder tavalisesti maukudesse. Vorstide mittesöömise halbade tagajärgede kohta puudub teateid. Tõstamaal kardeti vorstide puudumise puhul jõululaualt sigade mittesigimist[2].
Muhus visati vorstihorgid pärast vorstisöömist tagurpidi üle pea. Arvati, et niisugune viskamine loomi haiguste eest kaitseb[3]. Saardes heideti vorstipulgad peale vorstisöömist üle aia põllule või metsa huntidele, kes siis õue ega lauta ei tunginud. Seda toimetas pereema ise kartuse pärast, et muud viskajad võiksid mõne pulga kaotada ja nii hunte ometi õue meelitada[4].
Soomemaal Hämes valmistati vorste verest ja rukkijahudest. Süües pandi vorstidele rohkesti võid peale. Valgamaal keedeti koguni vorstileent[5].
Vorstiküpsetamine ahjus või kerisel tekitas muidugi tuppa palju vingu ja suitsu. Pereema avas ometi toaukse ja laskis suitsu taevatähtede poole. Ahi tähendas Siioni altarit ja suits viirukiohvrit; niisugusel puhul loodeti head saaki järgneval aastal[6].
Vorstitegemine ja -suitsutamine on tuntud ka vastlapäeval, kuigi see esineb võrdlemisi piiratud alal, peamiselt saartel[7].
Peetris oli vorstide kerisele viimine ja keriselt toomine koguni isesugune: tooja pidi redelit mööda tagurpidi minema kerisele ja sealt niisama alla tulema[8].
Tartu ümbruses käidi, vorst käes, kolm korda ümber maja[9].
Nissis kardeti seapea ja vorstide jõululaualt puududes näljaaasta tulevat[10].
Meie muinasjutud kõnelevad, et tondile toa peale või kambri peale viidud putru süüa ja et sulane tondi asemel ära
- ↑ E 67330.
- ↑ E 65213.
- ↑ E 65373.
- ↑ E 65382.
- ↑ E 67615.
- ↑ E 67331.
- ↑ E 8° 6, 53.
- ↑ E 67893.
- ↑ E 70738.
- ↑ E 67935.
