Mõnes kohas Pärnumaal keedeti juba paar päeva enne jõulu pajatäis liha[1]. Pärnu-Jaagupis pandi jõululaupäeval lihapada kerisele ja söödi sellest kogu pühade aeg[2].
Harglas viidi seajala jätkud jõuluöösi üksikult toa pööningule[3].
Saksamaalgi ehib mõnes kohas veel seapea jõululauda, teisal jälle ainult sealiha; aga ka kapsad ei puudu tihti. Väidetakse koguni, et kes jõulus ei söö kapsaid, moondub eesliks[4]. Slaavlased toovad mitmes kohas jõulu esimesel pühal niisama seapea lauale, teisal aga praetud põrsa[5]. Vilno ümbruses nuumati kult ja tapeti jõuluroaks[6]. Ülepea süüakse jõulus palju liha, aga ka muud toitu. Laud kaetakse rikkalikult, sest toidu rohkus peab venelastegi arvates avaldama mõju uusaasta toidusaamise rohkuse kohta[7]. Inglastest teatakse, et neil juba aasta 300 eest vanikutega ehitud seapea lauale kantud. Vana kombe järgi kantakse Oxfordi ülikoolis jõulus seapea lauluga lauale[8].
See komme põlvneb Skandinaaviast. Seal oli siga jumalanna Freia loom, kes talle ohverdati. Eestis on Freia siga veel jõuluorika või kuldi näol olemas, aga niisama ka seakintsu näol. Seakintsus säilib nõrk mälestus Freia seast. Need jõuluroad tuletavad meile veel elavalt meelde põhjamaa paganate ohvrilooma. Muiste oli lugu nii, et vähemalt iga perevanem pidi ohverdama jumalatele, vaimudele mingisuguse ohvrilooma. Aga juba aegsasti arenes arvamine, et see, kel puudus jõud ohverdada loom, võis taignast küpsetada looma moodi leiva või vahast moodustada loomakuju ja selle ohverdada. Ohvrisaaja rahuldus vaese taignast või vahast tehtud loomaga niisama kui rikka härjaohvriga[9].
Põhjamail kuulub puder nii-ütelda kohustuslikkude jõulutoitude hulka. Eestis esineb üldiselt puder kesknädalase ja laupäevase toiduna; jõuluõhtul tuuakse teda siis lauale, kui jõuluõhtu satub neile kahele päevale. Siiski leidub kohti, kus puder ei tohi jõuluõhtul puududa just niisama kui põhjamail.
- ↑ E 67199.
- ↑ E 67209.
- ↑ E 68867.
- ↑ Cassel, Weihnachten 257, 263.
- ↑ Афанасьевъ, ПВС I 779.
- ↑ Афанасьевъ, ПВС III 780.
- ↑ Записки РГО V 343.
- ↑ Nilsson, ÅFF 209.
- ↑ Grimm, DM II 555.
