peeti. Muide tuletavad eelmised teated Kreutzwaldi andmeid meelde[1].
Kullamaal nõuti, et jõululaupäeval videviku alates õues valitsegu täielik vaikus; kõik väravad suleti, et pahad vaimud majarahvast ei saaks tülitada ja tuleval aastal vähem väljaminekut oleks[2].
Sangastes ei pandud jõulus aedadele riideid; nõuti, kallil pühal valitsegu vabadus[3].
Germaanlaste eeskujul pidasid muistsed eestlased neljapäeva pühaks ja see vana komme on enam-vähem säilinud meie ajani. Vokk pidi kogu jõuluaja puhkama; mõnes kohas viidi vokk koguni toast välja, et ta ei saadaks ketrajat kiusatusse. Voki kohta maksis eriti ringikäimise keeld. Üldse nõuti, et ketraja kedratava töö lõpetaks aegsasti enne jõulu. Haljalast teatatakse, et kui jõuluks takku järele jääb, aetakse ketrajal pool pead paljaks[4]. Vanasti pidi taludes kedratama palju takku; sellepärast siis töö mittelõpetajale eriline ähvardus.
Vali ketramise keeld maksis kõikjal germaanlaste seas. Vist on ketramise keeld saabunud Rootsi kaudu Eesti. Eestis pannakse ülepea kõige rohkem rõhku vokkide rahule.
Pereema ei aidanud jõuluõhtul keegi (teenija) toidu lauale kandmisel, sest kolmas käsk keelvat ümmardaja ja sulase tööle sundimist[5]. Ometi ei pandud seda kommet igalpool tähele.
Jõululaupäeval ei käidud kosjas; niisuguse kosjaskäimise tulemusena kardeti halba elu; küll aga peeti jõulu ajal meeleldi pulmi[6], ehk pulmad küll rohkesti rikkusid jõulurahu oma käraga, müraga.
Jõulurahu ajal ei tohi raiuda puid, sest niisugusel puhul hakkaks hunt murdma loomi[7] või tuleksid ussid ühes puudega metsast koju[8]. Ei tohi keeta putru, sest siis satuks suvel meresõnnikut võrkudesse[9]. Imelikul viisil erinevad arvamised pesu pesemise kohta. Paistus väidetakse, et kui pesu pestakse, siis kipub hunt karja kallale[10]. Teisal kardetakse, et niikau-
- ↑ VhGEG II 3, 44.
- ↑ E 65339 (1).
- ↑ E 68279.
- ↑ H II 9, 271 (3).
- ↑ E 65912 < Pärnu, Tammiste.
- ↑ E 72502.
- ↑ H IV 6, 257 (11) < Kuusalu, Kolga.
- ↑ E XV 6.
- ↑ H III 3, 48 (4).
- ↑ H I 7, 473 (2).
