kustutamise puhul kardeti pahade vaimude majasse tulekut ja nende sinnajäämist järgmise vanaaasta õhtuni[1]. Muidu on jõuluöösise tuletegemise kohta koldes koguni pisut teateid pandud kirja, nii et raske otsustada, kui laialt Eestis tunti koldel tulepõlemist jõuluöösi. Rootsis sellevastu, kus vanemal ajal tuletegemise koht oli keset põrandat, põles kogu öö suur tuli, et kojutulnud hingedele anda valgust ja soojust[2].
Põlvast on teada, et ei sallitud õhtul tuld koldes. Tuli kustutatakse varakult. Kui kirikuliste koju tulles tuhk veel kuum, ennustab see pererahva igapäevast tüli järgmiste jõuludeni[3].
Sõrves leidus vanasti komme, millel natuke sarnasust naabrite jõulupakuga. Nimelt võeti kolm haavapuuhalgu, pandi öösi kell 12 ahju ja siis tuli otsa. Nende halgude tuha järgi ennustati hommikul tulevikku, just niisama kui seda muidu kolde tuha järgi tehakse[4]. Paku asemele astub siin kolm halgu; need põlevad, kuni neis jätkub põlemisainet, ega lisata neile enam halge juurde.
Uuemal ajal on eriti linnades kalmistutuled jõuluõhtul, vähem vanaaasta õhtul moodi pääsenud. Omaksed lähevad nende armsa surnu hauale ja süütavad seal õhtul küünla või mitugi küünalt surnu mälestuseks põlema. Teised viivad koguni väikse küünaldega jõulupuu kallima kalmule. Kõigiti on küünalde süütamine kalmul kaja veneusuliste kommetest.
