Tuled.
Kuigi jõulud langevad kõige pimedamale aastaajale, on nad ometi valgusepühad; oma tulede rohkusega püüavad nad võita kas natukesekski ajaks pimedust. Lihula pool öeldakse, et jõulutuled tuletavad meelde Betlemma tähte[1].
Kuna vanasti igal õhtul pimedal ajal põletati pirdu, muutus lugu jõuluõhtul; pirdude asemele astus rasvaküünal, jõuluküünal. Jõuluküünlaid valmistati talus aegsasti enne jõulu; alles küünal arvati jõulule andvat jõuluvalguse. Jõuluküünlad tehti tavalisesti kolmeharulised, harva kaheharulised ja viieharulised[2]. Põltsamaal nii mitmeharulised, kui mitu liiget peres[3]. Küünlasüdant moodustava tahi külge seoti kas keskkohta või madalamale veel kaks või rohkem tahti ja pandi iga tahi ots horgi otsa rippuma. Küünlategija pidi tahti kirnu rasva sisse kastes korraga hoidma kolm tahti käes, hoolitsedes nende ühesuguses asendis viibimise eest. Niisuguseid kolmeharulisi küünlaid valmistati talus tavalisesti ainult üks või heal juhtumil paar. Teisal valmistati jõuluks ainult lihtküünlaid, nagu neid tarvitatakse igapäevases elus. Siiski midagi kolmeharulist pidi jõululaual ikka leiduma. Selleks hangiti kolmeharuline lühter, harva kaheharuline, mille igasse harusse pandi küünal. Minu vanemate kodus ei leidunud kolmeharulist lühtrit, küll aga tegi ema mu lapsepõlves ikka kolmeharulise küünla; hiljemini enam mitte. Kolmeharulise küünlaga oli põlemise ajal palju tüli: mida enam põles küünalt, seda enam kippus tuli sulatama rasva; rasv tilkus aga lauale. Jõuluküünalt tarvitati vanaaasta öösigi, kui nimelt jõuluküünalt veel järele jäi[4]. Kolmekuningapäeval valati neist õnne.
