mängugi; nimelt inimeste loomist, pattulangemist, paradiisist väljaajamist jne. Paradiisipuu oli tihti keset altarit. See oli roheline puu, mõnikord kadakas, õunad ja lindid küljes. Enam kui Jeesuse ristipuu võiks see draamapuu jõulupuule eeskujuks olla[1].
Eestis ei tunta selliseid muinasjutte, et mingisugune puu jõuluöösi õitseb ja vilja kannab.
Ei või nimetamata jätta meie „meiusid“, milline nimi elavalt tuletab meelde „maid“. Meiudega ehitakse meil tavalisesti nelipühil kodusid, harvemini jaanipäeval. Saksamaal ja Skandinaavias aga palju sagedamini, juba 1. mail, kevadepidudel, jaanipäeval, lõikusepidudel, pulmades ja veel mõnel juhusel. Kuna meil meiudeks tavalisesti kaski õue ja majasse püstitatakse, võetakse Saksamaal, Skandinaavias, Inglismaal jne. tihti pikki ritvu ja varustatakse neid pärgadega, lintidega, lipukestega ja muude ehetega. Igatahes tuleb meiude kasutamises eluvits küsimusse. Mei sisaldab õnnistust toovat jõudu ja viljakust ja kaitsetki pahe vastu. Väge saadakse kokkupuutumisest. Meiudega kokku puutudes, ükskõik, millisel kujul neid tarvitatagu, saadakse neistki väge ja jõudu. Vististi olid meiud kõige lähemad eeskujud jõulupuu ehtimiseks ja oodati alguses jõulupuust tervendavat, jõuduandvat väge.
- ↑ A. Jacoby, Zum Weihnachtsbaum. (Hess. Bl. f. Volkskunde XXVII 134 jj.)
