antud[1]. Tartu Ropkas Kure talus põletati esimest korda jõulupuud 1864.
Eesti ajakirjandus vaikib esimesel ajal jõulupuust, „Perno Postimees“ kirjutab 1859, et talukohas on heinad toas, linnapaigus aga pannakse küünlad puule. Hiljemini, 1861 nr. 5, kirjutab sama leht, et Keblaste mõisas tehtud sakste poolt jõulupuud. Ei ole nimetatud, et see Keblaste mõisas olnud esimene jõulupuu. Vigala mõisas valmistati 1860. aastatel koolilastele jõulupuu; selleks kutsuti lapsed mõisa kokku. 1870. aastatel siirdus jõulupuu mõisast juba koolimajasse. Esiotsa ehtisid jõulupuud ainult küünlad ja tulekardetavad paberist ahelad või muud ehted; maiustisi, nagu jaanileiba ja präänikuid, jaeti niisama, ilma puu otsa panemata. Jõulupuul laulsid lapsed ja keegi pidas väikese kõne. Kui natuke hilisemal ajal õunu ja maiustisi riputati kuuse okstele, kiputi lõpul ikka tormiga rüüstama jõulupuud.
Kambja kohta teatakse, et seal juba enam kui 130 aasta eest jõulupuud põletatud[2]. See teade toetub tingimata eksitusele. 1800. aastate alguses tunti mõisades vaevalt jõulupuud, veel vähem eesti koolimajades. Või leidus seal Herrnhuuti vendi, kes jõulupuid Saksamaal näinud ja nüüd kambjalastelegi seda näitasid? Küsitav aga, kas jõulupuu herrnhuutlaste keskel juba oli seevõrra akklimatiseerunud. Koolimajasse ilmunud sel puhul inglidki — valgesse linasse mässitud koolilapsed, kes teistele lae alt tilkuvat taevamett jaganud.
Mõisades jõulupuid nähes tekkis külarahvalgi tahtmine „järele teha suurtele sakstele“. Teopõlve viimasel veerandil toodud jõulus kuusk tuppa ja pandud lambarasvast küünlad külge; kõik ehted puudunud. Suure-Jaanist saadud teadete järgi keelanud aga saksad jõulupuu pidamise ära[3]. Mujalt ei ole ma kuulnud niisugust pidamise keeldu. Tavalisesti on mõisad kas edendanud jõulupuu pidamist või seda ükskõikselt sallinud. Igatahes hakkas möödunud sajandi lõpul jõulupuu ikka enam talumajadesse tungima. Esiotsa leidub tal peale küünalde ja õunte vähe muud; Vigalas kaalikatest väljalõigatud
