seda mõistet enam ei teata. Pühale toimingule kokkutulnud isikud toovad vähemalt küünla ohvriks Jumalale.
Goethe tegi kirjanduses jõulupuu laialdasemalt tuttavaks. Oma vanemate kodu Frankfurdis ta ei näinud jõulupuud, vaid esimest korda alles 1765 Leipzigis, nagu „Noore Wertheri kannatustest“ selgub. Werther kõneleb oma lapsepõlve jõuludest, mil uks äkisti avati ja teises toas säras jõulupuu. Schiller räägib 1790 jõulupuust. Tieck nimetab oma novellis „Weihnachtsabend“ 1805 jõulupüramiidi selle küünaldega. Berliinis ja Leipzigis astus see jõulupuu asemele. 1807 müüdi Dresdeni turul jõulupuid ühes kõigi ehetega. Ülepea on huvitav tähele panna, et jõulupuu võimulepääsemine Saksamaal langeb ühte saksa iseteadvuse tekkimisega; rahvas on Napoleoni ikke kaelast ära heitnud ja edendab nüüd rahvuspärast arenemist. Eriti avavad jõulupuule uksed Saksamaa protestantlikud riigid, kuna rooma-katoliku-usulised visamalt vastu tulevad. Kuna muidu rooma-katoliku-usulised kergelt omandavad mõnesuguseid hiilguse ja säraga seotud kombeid, ei tahtnud paavstimeeste kirikud neid ometi meeleldi lasta enestesse; alles aegamööda sündis see ühes või teises kirikus; protestantlikes kirikutes süüdati jõuluõhtul palju üldisemalt jõulupuu küünlad põlema, ehk küll paganust meelde tuletavad jõulupuud ei kuuluks neisse kirikutesse.
Mingisuguseid jõulukuuse algidusid leidub Eestistki, kuigi neid ei või võrrelda meieaegsete jõulupuudega. Võnnu kihelkonnas toodud vanasti jõuluks metsast kähar kuusk koju. Seda kuuske hüütud „jõuluingliks“. Sellele kuusele ei pandud ometi mingisuguseid ehteid külge, vaid palju enam lõigati sellest oksakesi, raiuti hästi peeneks ja viidi toitu segatuna loomadele söögiks selles lootuses, et loomad oleksid tulevase jõuluni terved ja rammusad[1]. Kuna mujal Eestis jõuluõhtuks tuppa toodud kuusk kannab ikka jõulupuu, harvemini jõulukuuse nime, hüütakse teda Rõuge pool vahel koguni „veinaspuuks“[2]. Viimane nimi on moodustatud saksakeelsest sõnast Weihnachten = jõulud, ja sellele saksa sõnale eestikeelne puu juurde lisatud, — nii siis tekkinud värdjas „veinaspuu“.
