vaid sõime püüti mujalgi järele teha, et seda paremini süveneda Jeesuse sündimise imesse.
Niipalju kui teada, pani sõime tarvitamisele aluse paavst Liberius, 352—366, kes uue kiriku laskis ehitada ja sellesse asetas sõime. Kirikut hakati selle järgi kutsuma sõimekirikuks (St. Mariae ad praesepe); selles kirikus pidas paavst ise alati jõulus jumalateenistust. Selle kiriku sõim moodustas vist mingisuguse kivise altari, hiljemini puust küna. Roomast levis sõime tarvitamine igasse suunda[1]. Pea muutus endine sõime lihtsus; sõim sai mingisuguseks ilukastiks. Mõned vaimulikud mehed sõdisid ometi sõime toreduse vastu, püüdes elustada lihtsat sõime. Juba ammu hakati Kristuse sündimise lugu ja tegevust dramatiseerima kirikutes. Usupuhastus astus välja niisuguse dramatiseerimise vastu; seda kõrvaldati ikka enam kirikutest. Rooma-katoliku usu paljudes kirikutes elutseb sõim veel edasi, eriti Tiroolis, vähem protestantlikes kirikutes. Kus sõim kirikust kõrvaldatud, leiab ta jõulus veel aset paljudes perekondades, üldiselt on aga jõulupuu tõrjunud sõime enese eest.
Leidub teateid, nagu oleks juba Luther jõulupuud tundnud. Leidub niisama pilte, kus Luther viibib üheskoos lastega särava jõulupuu ümber. Kuid need pildid on maalija fantaasias tekkinud ega ole neil ajalooliste faktidega vähematki tegemist. Luther igatahes jõulupuud ei tundnud. Niisama puudub ajalooline alus Scheffel’i Ekkehardil, mis 10. sajandil laseb jõulukuuse särada. Ekkehardigi jõulupuu annab Lutheri jõulupuule kätt — ühesugused luulekujud mõlemad.
Kõige vanem teade jõulupuu kohta põlvneb aastast 1605. Keegi Strassburgi elanik kirjeldab teoses „Memorabilia quaedam Argentorati observata“ sealseid kombeid. Selles teoses mainitakse: Jõuluks tuuakse tuppa kuusk, mille otsa riputatakse värvilisi paberlilli, õunu, kuldlehti, maiustisi jm.
Meieaegne noorus ei oska enesele jõulu ilma jõulupuuta kujutellagi. Jõulupuu on nagu tükk jõulu ennast. Kuid põlve kolm tagasi ei olnud eesti noorusel aimugi jõulupuust; see on alles hiljemini oma võidukäiku Eestis alustanud.
- ↑ Meyer, Weihnachtsfest 65.
